Kui politsei peab kinni purjus autojuhi, tuvastab tema joobe ja mees ise tunnistab, et on joonud, siis kui kaua peaks Eesti riigil aega kuluma, et otsustada, mis temast edasi saab? Päev? Nädal? Kuu? Justiitsministrina sain teada, et mõnel juhul ei piisanud isegi aastast. Ja neid juhtumeid polnud sugugi üksikuid.
Arutasime ministeeriumi kantsleriga korduvalt kriminaalmenetluste venimist ning palusime ühel analüütikul uurida just kriminaalses joobes juhtimise asju, mille puhul kahtlustatav on oma süüd tunnistanud. Valisime need seepärast, et menetluslikult peaks tegemist olema üsna lihtsate juhtumitega. Inimene jääb vahele, joove tuvastatakse, tõendid kogutakse ja neid ei vaidlustata. Ometi selgus ametkondlikust analüüsist, et kümnete juhtumite puhul polnud ka aasta möödudes menetlus lõpliku lahenduseni jõudnud. Mida riik selle aasta jooksul tegi? Kas uuris midagi, mida sündmuskohal polnud võimalik tuvastada? Mida?
Rääkisin sellest ka tollase riigi peaprokuröriga. Prokuratuur peab olema sõltumatu, selge see. Aga kui sõltumatus tähendab ka seda, et keegi ei vastuta menetluse mõistliku kestuse eest, siis kelle käest üldse küsida, miks asjad venivad? Poliitik vastutab avalikkuse ees õigussüsteemi toimimise eest, kuid kui kaugele tema tegelik võimalus midagi muuta ulatub?
Karistamise eesmärk pole ju üksnes tehtu eest tasuda. Vähemalt sama oluline on hoida ära järgmine õigusrikkumine. Kui inimene saab karistuse alles aasta pärast purjuspäi sõitmist, siis kui tugev on veel seos tema teo ja selle tagajärje vahel? Kriminoloogilised uuringud on korduvalt näidanud, et karistuse raskusest olulisemgi võib olla vahelejäämise ja tagajärje saabumise kindlus. Aga kui tagajärg venib määramatusse tulevikku, mida inimene sellest õpib? Et joobes juhtimine on ohtlik ja keelatud küll, aga riigil ja kohtul pole eriti kiiret?
Muidugi ei tähenda kiiresti tegutsemine rapsimist. Ka purjus autojuhil on õigus kaitsele, tõendite kontrollimisele ja õiglasele menetlusele. Selge see. Aga kas õiglane menetlus peab olema tingimata nii pikk? Eesti seadustes on olemas ka kiirmenetlus, millega saab sobivaid kriminaalasju lahendada tavapärasest kiiremini. Ometi moodustasid kiirmenetlused 2025. aastal vaid kolm protsenti prokuratuuri lõplikest menetlusotsustest. Miks kasutatakse seda võimalust nii vähe?
Me mõõdame kuritegude arvu, süüdimõistmisi ja karistuste raskust. Aga kui sageli küsime, mida kulunud aeg õigusemõistmise tulemusega teeb? Kui riik tahab, et inimene võtaks seadust tõsiselt, siis kui tõsiselt peaks riik ise võtma aega, mis kulub selle seaduse maksmapanekuks? Ja kus lõpeb põhjendatud põhjalikkus ning algab lihtsalt venitamine?