Ma kuulasin kunagi üht Allar Jõksi intervjuud, kus ta kasutas sõna „põhiseadusleigus”. Mind jäi see sõna kummitama. Isiklikel põhjustel, mis on ilmselged.
Põhiseaduse üks iseärasusi on see, et ta piirab nende võimu, kelle ülesanne on teda kaitsta. See on ju ebamugav. Valitsus tahab valitseda, parlament otsustada ja ametnik oma tööd teha. Ideaalis vähemasti. Põhiseadus sunniks neid justkui aeg-ajalt peatuma ning küsima, kas selleks kõigeks ikka on õigus. Miks peaks inimene, kes on veendunud oma eesmärgi õigsuses, rõõmustama takistuste üle, mis ei lase tal seda kiiresti saavutada? Ega ta ei rõõmustagi.
Enamasti ei põhjendata võimu laiendamist sooviga rohkem võimu saada. Põhjenduseks on inimeste turvalisus, majanduslik heaolu, rahvatervis või riigi julgeolek. Need on eesmärgid, mille vastu on raske vaielda. Ometi on just selliste põhjendustega võimalik õigustada peaaegu kõike. Kui jälgimiskaamerad aitavad kuritegevust vähendada, miks piirduda tänavatega? Kui andmete kogumine aitab ohtusid ennetada, miks mitte koguda neid kõigi kohta? Kus lõpeb ühiskonna kaitsmine ja algab ühiskonna kontrollimine?
Inimeste suhtumine sõltub sageli sellest, keda kontrollitakse. Naabri tegevuse jälgimine võib tunduda mõistlik ettevaatusabinõu, enda jälgimine eraellu sekkumisena. Ka poliitikas pole mõõdupuu alati ühesugune. Oma poole jõulist juhti imetletakse otsustavuse pärast, vastaspoole samasugust juhti süüdistatakse autoritaarsuses. Võimu piiramine tundub hädavajalik eeskätt siis, kui võim on kellegi teise käes.
Ma tahan öelda, et see on kaasa toonud üsna kummalise arusaama demokraatiast. Valimiste võit annab õiguse ellu viia oma poliitikat, kuid kas see annab õiguse muuta ka reegleid, mille alusel võimu teostatakse? Kui enamus võib otsustada kõike, milleks üldse põhiseadust vaja on? Ja kui enamus ei või kõike otsustada, siis miks käsitatakse põhiseaduslikke piiranguid mõnikord rahva tahte takistamisena?
Demokraatia nõrgenemine ei eelda riigipööret. Valimised võivad toimuda, parlament istungeid pidada ja kohtud otsuseid langetada ka siis, kui nende tegelik mõju tasapisi väheneb. Üks erand tehakse kriisi tõttu, teine tõhususe huvides, kolmas sellepärast, et nii on juba varem tehtud. Millal muutub ajutine abinõu harjumuseks? Ja kes märkab muutust, kui igal üksikul sammul on olemas täiesti mõistlik seletus?
Kriisid muudavad selle eriti keeruliseks. Hirmu tundev inimene otsib kindlust ja kindlust pakub talle otsustav juht. Pikk arutelu, kahtlused ning võimu kontrollimine võivad näida tarbetu ajakuluna. Paraku ei kao võimule antud võimalused alati koos kriisiga. Kas inimesed, kes on kord harjunud turvalisuse nimel osa oma vabadusest loovutama, oskavad seda hiljem tagasi küsida? Või muutub eilne erand homseks normaalsuseks?
Tänapäeva riigis sünnivad otsused pikkades ametkondlikes ahelates. Ühed valmistavad ette, teised kooskõlastavad, kolmandad kinnitavad. Õnnestumisel leidub tunnustuse soovijaid tavaliselt rohkem kui küll. Ebaõnnestumise korral osutub vastutuse asukoha kindlakstegemine märksa keerulisemaks. Kas vastutust saab üldse hajutada nii paljude inimeste vahel, et lõpuks ei vastuta enam keegi? „Aga nad ei tööta enam meil“.
Põhiseaduse väärtus on inimesele kõige raskemini tajutav just siis, kui kõik toimib. Keegi ei ärka hommikul tänutundega, et tema kodu pole öösel ilma kohtu loata läbi otsitud või et valitsus pole oma ametiaega määramata ajaks pikendanud. Need tunduvad iseenesestmõistetavad asjad. Alles nende kadumine näitab, kui vähe iseenesestmõistetavat neis tegelikult oli.
Võib-olla seletab see ka põhiseadusleigust. Inimene märkab konkreetset ohtu palju kiiremini kui aeglast muutust põhimõtetes, mis teda selle ohu eest kaitsevad. Kuritegevuse vähendamine on arusaadav eesmärk. Võimude lahusus on abstraktne mõiste. Esimese kasu saab lubada järgmiseks aastaks, teise vajalikkus võib selguda alles järgmise põlvkonna ajal.
Olen mõelnud ka sellele, kas põhiseadusleigus on üldse eeskätt poliitikute omadus. Poliitik on ka kõigest inimene (ausõna), ta on ekslik ja tuleb ju samast ühiskonnast, milles inimesed suhtuvad oma õigustesse üsna valikuliselt. Kui piiratakse kellegi teise vabadust, leiame sellele hõlpsasti põhjenduse. Kui piirang puudutab meid ennast, avastame põhimõtted, millest eile kuigi palju ei hoolinud.
Kui põhiseadus on meie jaoks oluline ainult siis, kui see kaitseb meid nende eest, kellega me ei nõustu, kas me usume üldse põhiseaduslikku korda või lihtsalt loodame, et võim jääb võimalikult kauaks meile meeldivate inimeste kätte?