Esimest korda astusin Kuressaares Lossi tänav 7 majja 1986. aastal. Mitte sellepärast, et oleksin millegagi miilitsale silma jäänud. Olin võrdlemisi ontlik maapoiss, kelle isa oli tungivalt soovitanud minna õppima Tallinna miilitsa erikeskkooli. Kaks aastat hiljem tulin samasse majja juba tööle. See oli üsna trööstitus seisukorras ahiküttega hoone, mille soojaks saamiseks tuli talviti korralikult vaeva näha. Mäletan, et meie raamatupidaja teenis oma lapse kasvatamiseks lisaraha majas ahjusid küttes. Eks sellegi järgi saa hinnata, millised olid tollased olud ja palgad. Mõelda vaid, et majas, kus kunagi võõrustati Vene keisrit, oli Eesti iseseisvuse taastamise eel üheks igapäevaseks mureks see, kas hommikul tööle tulles on tuba soe.
Lossi 7 pole mingi suvaline vana maja. Kunagine Lööne koda seisis praegusel kohal juba 1786. aastal ning oli üks Kuressaare esinduslikumaid linnahäärbereid. 13. mail 1804 korraldati seal Saaremaad külastanud keiser Aleksander I auks suurejooneline ball. Maja uhke saal sai hiljem tuntuks keisrisaalina. Ajaloolisel hoonel on olnud mitmesuguseid kasutajaid ja üsna erineva iseloomuga aegu, kuni lõpuks sai temast miilitsa- ja hiljem politseimaja. Mõisnike seltskonnaelu jaoks ehitatud ruumid ei olnud muidugi kuigi sobivad tänapäevase politseiasutuse tööks. Aga mida teha hoonega, mis on oma senise ülesande jaoks vananenud, kuid mille ajalooline väärtus on ajas hoopis kasvanud? Kas riigil peaks olema niisuguse maja ees teistsugune vastutus kui mõne tavalise büroohoone puhul?
Kui minust sai abiprefekt, hakkasin muu hulgas tegelema politseinike töötingimuste parandamisega. Raha oli vähe, vajadusi palju ja Tallinnast millegi saamine nõudis omajagu asjaajamist. Mul oli pealinna sõitudeks kaks erilist valuutat. Üks oli vedel ja teine tahke. Esimene oli Saaremaa õlu, teine Saaremaa leib. Need aitasid vähemalt õigete uste taha jõuda, kuigi remondiraha tuli muidugi ikkagi eelarvest leida. Kui 1995. aastal prefektiks sain, jätkasime maja korrastamist. Politseiameti peadirektor Ain Seppik mõistis meie muresid ning võimaluste piires õnnestus üht-teist ära teha. Aga hoonet ennast ei saanud ju remontides teistsuguseks ehitada. Ka arestimaja oli kehvas seisus, mille kohta õiguskantsler meile korduvalt märkusi tegi. Mäletan, et vastasin toona üsna otsekoheselt: kui politseinikud peavad töötama sellistes tingimustes, siis kust peaksime võtma raha arestantidele paremate tingimuste loomiseks?
Üheksakümnendate lõpul hakkasime tõsisemalt ajama uue politseimaja asja. Asutasime sihtasutuse Turvaline Saaremaa, mille nõukogu eesotsas tegutses Prits Liblik. Kes Pritsu tundis, teab, et ta oli läbi halli kivi mineja mees. Ta käis Tallinnas, rääkis inimestega ja püüdis Saaremaa jaoks võimalusi leida. Aga uus maja jäi ikka tulemata. Siis sai minust 2005. aastal siseminister ning Prits tuli üsna varsti jutuga, et nüüd, Kalle, oled sina minister, nüüd tuleb see asi lõpuks ära teha. Ainult et üsna kiiresti selgus, et isegi ministril võivad vahel käed lühikeseks jääda. Kõigepealt tuli leida sobiv asukoht, siis raha, seejärel jõuda kokkuleppele kõigi asjaosalistega. Meile tundus mõistlik rajada uus hoone bussijaama lähedale, kus inimene saaks nii politsei kui ka päästeteenuse võimalikult hõlpsasti kätte.
Mina oleksin tahtnud tollal tegelikult veel rohkemat – ühist riigimaja, kuhu inimene tuleks oma murega ja saaks ühe käiguga võimalikult paljud asjad korda aetud. Miks peaks Saaremaal maalt linna sõitnud inimene käima ühe riigiasutuse juurest teise juurde, kui teenuseid võiks pakkuda ühest kohast? Aga niisuguse mõtte teostamiseks oli vaja panna mitu ametkonda omavahel kokku leppima. Sellest kujunes mission impossible. Ka politsei ja pääste ühishoone kavandamine muudkui venis ja venis. Minu mäletamist mööda räägiti pikalt projekteerimisest ja planeerimisest, kuid ehitamiseni ei jõutud. Lõpuks andsin korralduse vana, kasutuskõlbmatu päästehoone lammutamiseks, et näha, kas hakkab midagi liikuma. Punastest tellistest maja võeti maha, plats jäi mõneks ajaks tühjaks ja ennäe imet – siis hakkasidki asjad päriselt liikuma. Kas mõnikord peabki riigiaparaadi liikuma saamiseks võtma ära võimaluse vanaviisi jätkata?
Uus politsei- ja päästehoone valmis Transvaali tänaval 2012. aastal. Sellest ajast on vana Lossi 7 maja seisnud suurema kasutuseta. Olen Riigi Kinnisvara juhtidega selle tuleviku üle korduvalt rääkinud. Vastused on olnud erinevad, sest – juhid on vahetunud. Kord kavandatakse riigimaja, kord uuritakse võimalusi, siis projekteeritakse. 2017. aastal oli hoone Riigi Kinnisvara müügiportfellis, kuid müügiga ei alustatud, sest riigi enda ruumivajadus oli veel lahtine. 2023. aastal kuulutati välja riigimaja projekteerimise hange ning teatati, et hoone võiks valmida juba 2026. aastal. Projekteerijad jõudsid 2024. aastal eelprojektiga üsna kaugele, kuni sama aasta septembris töö riigieelarve kärbete tõttu peatati. Praegu teatab riigimajade ametlik koduleht, et Kuressaare riigimaja planeerimisega alustatakse 2028. aastal. Nii et maja, kuhu keiser Aleksander I jõudis 1804. aastal, peab Eesti riigimaja kavandamise järgmist etappi veel paar aastat ootama. Keisril läks omal ajal kiiremini.
Lossi tänaval on võimalik vaadata ka teistsugust tulemust. Lähedal asuv ajalooline kohtumaja renoveeriti põhjalikult ja avati 2023. aastal. See on praegu üks Kuressaare ilusamaid avalikke hooneid. Riigi Kinnisvara sai selle kordategemisega hakkama. Miks siis ühel vanal majal õnnestub leida uus elu ja teisel mitte? Kas põhjus on rahas, otsustajates, kasutajate olemasolus või selles, et ühe hoone puhul on vastus küsimusele „milleks seda vaja on?” selge, teise puhul mitte? Olen Riigi Kinnisvarale öelnud, et kui riik ei suuda Lossi 7 hoonet korda teha ega sellele kasutust leida, võiks kaaluda selle müümist. Ent sedagi pole tehtud. Samal ajal on täiesti õigustatud küsida, kas vanalinnas asuv ja piiratud parkimisvõimalustega hoone üldse sobib suureks riigimajaks. Kui ei sobi, siis miks me seda ikka ja jälle riigimajaks kavandame?
Eraomaniku puhul on pilt üsna lihtne. Kui maja kuulub riigile, siis kelle rahakotist see kahju tuleb? Ja kes peab tundma, et tegemist on tema vastutusega? Riigil on kinnisvara haldamiseks eraldi aktsiaselts, seal on juhatus, nõukogu, spetsialistid, eelarved, tegevuskavad ja arenguplaanid. Ükski neist pole iseenesest tarbetu. Aga kuidas saab juhtuda, et seisab seal see ajalooline hoone juba NELITEIST AASTAT kasutuseta ning iga uus plaan lükkab lahenduse jälle kaugemale?