Hakatuseks üks lugu, mis on tõestisündinud. Mu lapsepõlve mailt Saaremaalt ning kaheksakümnendate teisest poolest. Juhtus nii, et kaks pealinnast tulnud nolki teenisid poole suvega auto raha. Õigemini ostis auto kuuldavasti ainult üks, teine ostis kusagil sotslaagris valmistatud ratastel suvila, mis auto järgi käib. Käes oli kooperatiivide loomise aeg ja ta plaanis sealt hakata suhkruvatti või vahvleid müüma. Mis sellest plaanist sai, ma ei tea ja see pole hetkel ka oluline. Rõhk on sõnal „juhtus“.
Nimelt palgati nad ajutiselt võsa lõikama – kraaviperved ja teeääred ja muud sellised kohad, mis regulaarselt üle käimist vajavad. Üsna pea aga hakkasid nad sellele töödejuhatajale, kes neile objekte kätte jagas, ajudele käima. Saadab ta nolgid uuele objektile teadmisega, et nüüd on neil mitmeks päevaks või koguni nädalaks tööjärg ees, aga kus sellega – õhtuks on vennikesed jälle platsis: tehtud! Peremees, anna tööd! Brigadir või kes ta seal oli pani esimestel kordadel uazikule hääled sisse ja sõitis objektile tööd üle vaatama, olles alguses surmkindel, et töö on tehtud ripa-rapa, aga ei olnud – kõik sile, nagu lehm oleks keelega üle käinud. Kui poistele lõpparve tehti, laoti mõlemale mitu tuhat peo peale. Ja sellel ajal oli rubla veel raha, seda enam kui seda oli tuhandetes.
Milles oli konks? Aga selles, et normid ja tasud olid rehkendatud selle arvestusega, et töömees (või -naine) küürutab parmudega võideldes võsa vahel kiiniga rapsides ja teeb seda tööd käsitsi, aga pealinna kuttidel oli Husqvarna võsasaag. Mida ilmselt enamus saarlasi polnud enne ihusilmaga näinudki. Kuigi läks veel mitu head aastat, kuni rootsi raud meie majapidamised vallutas, tehti normid ja tasud vähemasti seal majandis kohe ringi ja kiiniga võssa mineja oleks sestpeale lihtsalt nälga jäänud.
Nüüd on Husqvarnade kõrvale tulnud tehisaru ja kraavipervedele lisaks tehakse puhtaks kontoreid. Kui kümne inimese töö saab tehtud viiega, pole ei ettevõtjal, riigil ega omavalitsusel mingit põhjust kümmet palgal hoida. Aga need viis, kes üle jäävad? Või koguni üheksa?
Neile tuleks nüüd samuti võsasaag kätte anda. Võtame näiteks viiekümneaastase raamatupidaja, kelle senise töö tehisaru suuresti ära teeb. Tal on kolmkümmend aastat kogemusi, ta tunneb oma valdkonna probleeme ja teab, mida ettevõtetel tegelikult vaja on. Kui ta õpib selgeks vaibkoodimise, võib ta hakata ise tarkvara looma. Kusjuures sellist, mille peale elukutseline programmeerija ei pruugigi tulla, sest oma kogemuse pealt hakkab ta lahendama päris probleeme, mitte ainult selliseid, millest ka „patsiga poiss“ aru saab.
Selleks pole vaja ülikooli tagasi minna ega viit aastat programmeerimist õppida. Tehisaru abil saab inimene oma idee töötavaks lahenduseks teha ka ilma siiani vältimatuks eelduseks olnud programmeerimisoskuseta. Kes tahab sellest ettevõtte arendada, võiks saada mõneks kuuks tuge ja nõu. Ja mis peamine – Saaremaal või Hiiumaal elamine pole seejuures mingi takistus.
Üks siiski on – kiire netiühendus iga viimase kui metsataluni on üleöö muutunud eksistentsiaalseks küsimuseks.