Saaremaa randades on laevu ehitatud ammu enne Eesti riigi sündi. Mehed, kelle haridus piirdus mõne klassi külakooliga, oskasid teha aluseid, millega sõideti Taani väinadeni ja ka selliseid jurakaid, millega mindi ookeanile. Tänapäeval on meil insenerid, arvutid, maailmatasemel seadmed ja ettevõtted, kes ehitavad laevu mitmekümne riigi tellimusel. Aga nüüd, kui Eesti mereväele on vaja uusi sõjalaevu, vaatame mujale. Ega selles iseenesest midagi halba ole. Näiteks Lõuna-Koreas osatakse laevu ehitada küll ja kuidas veel. Aga mida me Eestisse oma laevaehitajate näol siis õieti oleme kasvatanud?
Eesti merevägi kavandab nelja uue aluse hankimist, millest kaks oleksid mõeldud ranniku lähedal ja kaks avamerel tegutsemiseks. Esialgsed pakkumused on esitanud Lõuna-Korea Hanwha ja Hyundai, Rootsi Saab ning Saaremaa Baltic Workboats. Otsust pole küll veel tehtud. Riik on rääkinud Eesti ettevõtete kaasamisest, kuid kui suur osa tööst tegelikult siin tehtaks, selgub alles läbirääkimistel. Miks peaks maksumaksjat huvitama, kus tema raha eest laev ehitatakse? Kas oluline pole mitte see, et merevägi saaks võimalikult kiiresti võimalikult hea laeva võimalikult mõistliku hinnaga? Või on sõjalaev niisugune kaup, mille puhul kõige odavam pakkumine ei tarvitse kaugeltki tähendada kõige odavamat tulemust?
Nasval tegutsev Baltic Workboats on ehitanud juba sadu laevu. Muuhulgas valmisid seal 2020. aastal kaks Eesti mereväe väekaitsekaatrit. Tänavu augustis ristiti samas riigi uus, 38 meetri pikkune mitmeotstarbeline töölaev KRATT. Veel kõnekam on Euroopa Kaitsefondi toel arendatav EUROGUARD. Selle 45-meetrise poolautonoomse ja erinevateks ülesanneteks kohandatava sõjalise laevaplatvormi kere on Nasval valmis ning kogu arendusprojekti maksumus ulatub 95 miljoni euroni. Tegemist pole mõne saarlase garaažis kokku keevitatud unistusega, vaid Euroopa riikide ja ettevõtete ühise arendusega, mida juhitakse Eestist. Tõsi, prototüübi ehitamine ei tõesta veel võimet valmistada kõiki mereväele vajalikke laevu, koos relvastuse ja keeruliste juhtimissüsteemidega. Aga millise järelduse peaksime tegema sellest, et Euroopa usaldab meile tuleviku sõjalaevaplatvormi arendamise, samal ajal kui meie enda mereväe hankes pole veel selge, kui palju tööd võiks Eestis teha?
Soomlased ehitavad oma neli uut Pohjanmaa-klassi korvetti Raumas. Poolakad ehitavad Gdynias kolme moodsat fregatti, mille projekt pärineb Suurbritanniast. Kusjuures poolakad ei ostnud brittidelt ainult jooniseid, vaid sõlmisid kokkulepped teadmiste ja tehnoloogia üleandmiseks. Miks peavad nad oluliseks, et laevad ehitataks nende enda maal? Kas töökohtade pärast, mida on muidugi alati meeldiv valijatele lubada? Või on küsimus ka selles, mida riik ise oskab teha päeval, mil tal pole enam võimalik seniste partnerite abile tavapärasel viisil loota? Samas, kui iga väikeriik hakkaks kõiki oma relvasüsteeme ise välja töötama, kas sellest tuleks mingit julgeolekut või lihtsalt väga kallis isetegemise rõõm? Kus asub piir mõistliku rahvusvahelise koostöö ja sõltuvuse vahel?
Laev ei ole ju ainult kere, mootor ja paar kahurit. Kaasaegse sõjalaeva väärtusest moodustavad olulise osa juhtimistarkvara, sidevahendid, sensorid ja relvasüsteemid. Kellele kuuluvad nende tehnoloogiate kasutamise ja muutmise õigused? Kes võib laeva ümber ehitada, kui sõjapidamise viisid muutuvad? Kas hoolduseks ja remondiks tuleb küsida tootja luba või on need õigused lepinguga tagatud? Eesti mereväe laevade tänavused remondimured näitasid üsna maisel moel, et ka kõige parem alus võib vajada ootamatut sekkumist. Aga mis saab siis, kui remonti pole vaja teha rahuajal, vaid sõja ajal? Kas sõjalaeva ostes ostame ainult tema tänased võimed või ka võimaluse neid homme iseseisvalt taastada ja muuta? Ja kas me üldse oskame viimasele rahalist väärtust anda?
Kaitsetööstuse juures on veel üks küsimus, mida ma ei oska päris rahulikult kõrvale jätta. Eesti on otsustanud kulutada riigikaitsele erakordselt suuri summasid. See on meie julgeolekuolukorras mõistetav. Aga kui suur osa sellest rahast võiks lisaks relvastusele anda meile teadmisi, insenere, tootmisvõimsust ja uusi tooteid, mida tulevikus ka teistele riikidele müüa? Kas saame ühe ja sama kulutusega tugevdada korraga nii oma sõjalist kui ka majanduslikku vastupidavust? Või on oht, et niisuguse sooviga hakkame kaitseväele ostma mitte kõige paremini sobivaid relvi, vaid toetama kodumaiseid ettevõtteid? Mõlemal juhul on võimalik teha kallis viga. Millise otsuse puhul oleks selle tagajärgi raskem parandada?
Saaremaa laevaehituse ajalugu näitab muide sedagi, et siin pole kunagi kardetud mujalt õppida. Laevameistrid, ehitusvõtted ja tehnoloogia on liikunud üle piiride sajandeid. Praegugi ei ole ükski tõsiseltvõetav sõjalaev üheainsa riigi looming. Küsimus pole selles, kas teha kõik ise või osta kõik mujalt. Küsimus on pigem selles, mida peab üks riik ilmtingimata ise oskama, et ta saaks ennast ka tulevikus iseseisvaks pidada. Kas piisab sellest, et laeval lehvib Eesti lipp, või peaksime teadma ka seda, kes oskab laeva vajaduse korral töökorras hoida, täiustada ja lõpuks järgmise ehitada?
Saaremaa vanad laevameistrid ei teadnud muidugi midagi autonoomsetest juhtimissüsteemidest ega meredroonidest. Nad ehitasid neid laevu, mida nende ajal vaja oli ja mida osati ehitada. Aga mida ütleksid nad tänapäeva Eestile, kus meil on olemas laevaehitajad ja nende oskused, ent me alles arutame, kas oma tulevasi sõjalaevu oleks võimalik siin valmistada? Ja kui me otsustame, et kasulikum on need mujalt osta, siis mida oskavad meie laevaehitajad teha kahekümne aasta pärast?