Aastaid oli nii, et kui ma lõpuks Tallinnast koju ehk Saaremaale sain, ootas mind muruniiduk. Keskmiselt kulus kolm ja pool tundi, sõltuvalt sellest, kui kaua olin ära olnud ja kui usinalt rohi vahepeal kasvanud oli. Nii juhtuski, et Kai sai küll mehe nädalavahetuseks koju, aga suure osa laupäevast veetis too muruniidukiga. Ajast oli tuline kahju.
Tol ajal polnud roboteid veel kaugeltki iga maja ümber vuramas ja ega need odavad ka ei olnud. Proovisime kõigepealt leida inimest, kes oleks nõus selle töö enda peale võtma. Täiskasvanute hulgast polnud see sugugi lihtne. Kellel oli oma töö, kellel omad tegemised ja kellel ilmselt lihtsalt parematki teha kui võõrast muru niita. Jah, nüüd on firmad, aga siis ei olnud. Siis hakkasime tuttavate hulgast otsima peresid, kus kasvasid parajas vanuses lapsed. Nemad võiksid ju suvel natuke tööd teha ja taskuraha teenida, meie saaksime oma ühiste nädalavahetuste hinnalised tunnid. Ja leidsime ka ja mure oli murtud.
Tänaseks on meie enda lapselapsed nii suureks kasvanud, et võõrast tööjõudu pole enam tarvis otsida. Algul arvasime, et kaheteistaastane poiss on juba parajas eas, et niisugust tööd teha. Siis selgus, et ka üheksa-aastane noorem vend ei arva sugugi, et vanus peaks töötegemise ainuõiguse suuremale vennale andma. Tema tahtis samuti raha teenida. Ja mis veel olulisem – ta kohe tahtis tööd teha. Kui vanemal vennal polnud parajasti võimalik tulla ja muru ootas niitmist, oli noorem kohe valmis teda asendama. Kui mõlemad kohal olid, läks juba keerulisemaks. Vanem leidis, et see on tema töö, noorem aga, et ka temal on õigus tööd teha ja selle eest tasu saada. Ma ei tea, kas seda peaks nimetama konkurentsiks, ettevõtlikkuseks või lihtsalt vendade vaheliseks vägikaika vedamiseks, aga töö pärast tekkis tillukene tüli. Mis tegelikult oli tore, sest tavaliselt kuuleb vanematelt pigem kurtmist, et lapsi ei saa kuidagi tööle. Meie pere sellesse listi ei mahu.
Aga siis. Seitsmeaastane vend vaatas suuremate tegemisi ja leidis, et temagi võiks midagi kasulikku teha. Talle leidsime siis teistsuguseid, jõukohasemaid ülesandeid. Kõigile ju ühesugust tööd anda ei saa ning tahtmine midagi teha ei tähenda veel, et iga tööriista kasutamine oleks lapsele ohutu. Aga kust tuleb see tahtmine töötada? Kas sellest, et vanem vend saab raha ja noorem ei taha kehvem olla? Kas soovist ennast suuremana tunda? Või on lapse jaoks tähtis hoopis teadmine, et tema tehtud tööd on päriselt vaja, mitte ei mõelda vanaisa poolt välja mingit tegevust lihtsalt selleks, et laps jalust ära saada? Ja kas töö eest maksmine õpetab lapsele töö väärtust või hoopis seda, et ilma rahata pole mõtet lillegi liigutada?
Tasu suurusest ma parem ei räägi. Võib juhtuda, et vahel maksan liiga palju. Aga mille järgi peaks vanaisa üldse otsustama, mis on lapselapse töö õiglane hind? Kas selle järgi, palju maksaks sama töö tegemine mõnele ettevõtjale, või selle järgi, mida laps oma teenitud rahaga peale hakkab? Ja kui suurem vend suudab niita kiiremini kui noorem, siis kas nende tasu peaks olema erinev? Me tahame, et lapsed õpiksid raha väärtust tundma, aga millal peaksid nad õppima ka seda, et kõige paremini tehtud töö ei tarvitse olla kõige paremini tasustatud? Sest neid ootab päris maailm ja teatavasti täiskasvanute maailmas pole need kaks asja sugugi alati omavahel seotud. Nii ei peaks olema, aga nii on.
Nüüd on ammu käes ajad, kus mururoboti ostmiseks ei pea neeru maha müüma. Aga meie vana niiduk töötab ja lapselapsed tahavad endiselt taskuraha teenida. Ühel päeval jääb see niiduk muidugi seisma. Poisid kasvavad samuti suureks ning küllap tekivad neil siis muud tööd ja muud huvid. Võib-olla ostamegi lõpuks roboti.
Aga mille üle ma siis rohkem rõõmu tunneksin: kas selle üle, et masin on meid järjekordsest tüütust tööst vabastanud, või selle üle, kui mõni lapselaps ei tule mitte lihtsalt raha küsima, vaid vahest meil oleks talle mingit tööd anda? Kas seda saab üldse mururoboti hinnaga võrrelda?