Kui mul vähegi aega on, siis ma loen läbi kõik artiklid, millel on mingigi seos psühholoogiaga. Kui mul siin vahepeal rohkemgi aega käes oli, siis võsaga võitlemise vahepeal ma otsisin neid lugusid juurdegi. Kas nüüd just peamiselt, aga igatahes ka sellest huvist, et püüda aru saada nendest, kes minust kardinaalselt teistmoodi maailmast aru saavad. Muidugi lähebki ümbritsevast tohuvabohust arusaamine iga tunniga üha keerulisemaks, aga see ei saa olla ainus põhjus.
Koolis käinud inimene võiks ju näiteks aru saada, et jah, ravimitööstus lõikas COVIDist ilmselt hiigelkasumeid, aga miks on koolis käinud inimesel nii raske leppida versiooniga, et tegemist on lihtsalt ilmselge konjunkturismiga? Kas oleme unustanud, et sündmustel on ajaline järjekord? Et kui keegi millestki kasu saab, ei tähenda see veel, et tema selle põhjustas? Või on see järeldus liiga mugav, et sellest loobuda? Kui sul on süüdlane olemas, pole ju enam vaja kaugemale vaadata.
Relvatööstusega on asi keerulisem. Sõjad tähendavad tohutuid tellimusi ja küllap leidub maailmas ka relvatootjaid, kelle märjas unenäos kestavad sõjad igavesti. Kas sõjatöösturid võivad sõdade jätkumisest huvitatud olla? Muidugi võivad. Aga kui kaugele nende mõju tegelikult ulatub? Kas kasum võib olla ühtaegu sõja tagajärg kui selle puhkemist soodustav asjaolu?
Hobbes kirjutas juba 17. sajandil Leviathanis kuidagi nii: Kui tavalisel inimesel saab eneseuhkus riivata, võib järgneda tüli. Kui sama juhtub piiramatu võimuga valitsejaga, võib järgneda sõda.
Mis toimub inimese peas hetkel, kui kahtlusest saab veendumus? Eriti siis, kui tõendeid ei otsitagi, sest kognitiivne dissonants ei lase. Kas põhjuseks on maailma järjest kiirem muutumine? Või meie alateadlik soov, et igal sündmusel oleks keegi, kes seda juhib, kelle süüks selle saaks panna? Juhus, eksimus ja mitme asjaolu õnnetu kokkulangemine ei ole ju kuigi rahuldust pakkuvad seletused.
Ja siit pole enam pikk maa minna süvariigini. Kui valitsused vahetuvad, aga inimese meelest ei muutu midagi, siis kes tema arvates tegelikult juhib? Kas ametnik, kes on üle elanud seitse ministrit, on demokraatliku riigi järjepidevuse kandja või märk sellest, et valimised ei määra enam kuigi palju? Kus lõpeb ametniku sõltumatus ja algab võim, millele keegi pole mandaati andnud? Ning kuidas eristada tegelikke varjatud huve väljamõeldutest, kui ka nende uurijate usaldusväärsuses kaheldakse? Mind huvitab, kuidas inimene üldse jõuab selleni, et ütleb: vaat mina seda riiki enam ei usalda. Milles ta pettunud on? Poliitikutes, ametnikes, kohtutes? Või juba demokraatias endas? Ja miks peaks ühe ministri rumalus või mõne ametiasutuse fopaa tähendama, et kogu riik on lootusetu? Kas inimene oskab neid asju enam üksteisest lahutada?
Aga võib-olla ei oska seda alati ka riik ise. Kui võimulolijad räägivad enda kritiseerimisest kui riigi kahjustamisest, siis kas nad ei õpeta meile tahtmatult sedasama segadust? Et valitsus, riik ja kodumaa ongi üks ja seesama ning rahulolematus ühega tähendab truudusetust kõigile kolmele?
Muide, Ukrainas kritiseeritakse nii valitsust kui presidenti ka sõja ajal, ent inimesed kaitsevad oma maad. Tõsi, mitte kõik. Ja nüüd – kas desertöörlus on argpükslus, enese alalhoiu instinkt või pettumuse tagajärg- kas siis sellist Ukrainat me tahtsime? Kas need, kes võitlevad, kaitsevad presidenti, parlamenti või kodu, kuhu nad loodavad kunagi tagasi pöörduda? Isegi kui seal on nüüd ainult varemed.
Ja kui inimene ei usalda oma riigi juhte, kuid on valmis oma kodumaa eest surema, siis kas tema riigitruuduses saab üldse kahelda? Me loeme kokku tanke, suurtükke, laskemoona ja kaitsekulutuste protsente. Aga kuidas mõõta seda, kas inimene peab oma riiki kaitsmisväärseks?
Ega ükski riik saa lubada, et tema juhid ei eksi, ametnikud ei tee rumalusi või et meie kõigi huvid langevad alati kokku. Aga mida saab riik oma kodanikult oodata, kui see kodanik on jõudnud veendumusele, et riik pole enam tema oma? Kas kaitsetahe saab tugineda üksnes kohusetundele? Ja kas kodumaarmastusest piisab ka siis, kui usaldus riigi vastu on kadunud? Kui inimene ütleb, et tema seda riiki ei kaitse, siis mida ta tegelikult ütleb? Kas ta on kodumaale selja pööranud või ei suuda ta enam eristada oma kodumaad inimestest, kes seda parajasti valitsevad? Ja kumb peaks meid rohkem muretsema panema – kas see, et inimene oma riiki enam ei usalda, või see, et me ei tea, miks ja kuhu ta selle usalduse kaotas?
Siiani ma pole vastuseid leidnud, tuleb edasi otsida.