Minu keskeakriis jõudis kohale paarkümmend aastat tagasi ja leidis väljundi 850 kuubikulise mootoriga Suzuki Marauderis, millega sõidan tänaseni. Ei saa öelda, et oleksin just pöörane tsiklimees. Tänavu olen sõitnud kokku umbes tuhat kilomeetrit, viimati augustis. Mõned korrad Tallinnas ja mandril, rohkem ikka Saaremaal. Varasematel aastatel oleme Kaiega koos saarel ringi sõitnud, kõige kaugem mootorrattareis on mind viinud koos sõpradega Leetu. Mõni toonane sõidukaaslane on vahepeal mootorratta maha müünud, sest pere, lapsed ja muud kohustused nõuavad oma.
Tänavu kevadel tulid Riigikogus mulle külge Varro Vooglaid, Rene Kokk ja Toomas Uibo. Uurisid, kas ma ikka tsikliga ka sõidan veel. Kui selgus, et sõidan küll, rääkisid nad mulle tärganud mõttest lubada mootorratturid linnades bussiradadele. Mõte tundus arutamist väärt, sest mootorrattaga Tallinna tipptunniliikluses seismine pole just kõige meeldivam ajaviide. Autoga istud mugavalt rooli taga, jalg piduril, kuulad raadiot, nokid nina ja ootad. Kiivriga nina nokkida ei saa. Lisaks tuleb hoida tasakaalu, käiata sidurit et iga paari meetri järel uuesti seisma jääda. Pole siis ime, et osa mootorrattureid „nõeluvad“. Aga kumb on liikluses ohtlikum, kas autode vahel sõeluv mootorratas või mootorratas, mis liigub ühtlaselt mööda eraldi sõidurada? Ja mida arvavad sellest bussijuht, jalgrattur ning jalakäija, kes ei pruugi bussirajal mootorratast oodata?
Mai keskel algatasime kuuekesi liiklusseaduse muutmise eelnõu. Lisaks meile olid algatajad Madis Timpson ja Tanel Tein. Pange tähele, millistesse erakondadesse need mehed kõik kuuluvad ja mida nad muudes küsimustes arvavad ehk teisisõnu pole tegemist just seltskonnaga, kes igal hommikul üheskoos maailma parandamise plaane peaks. Aga mootorrataste puhul leidsime ühise keele. Kas sellepärast, et meil on kõigil isiklik kogemus sama probleemiga? Ja kui jah, siis miks on mõnes üsna lihtsas praktilises küsimuses võimalik kokkuleppele jõuda inimestel, kes suurtes poliitilistes vaidlustes üksteisele sageli üsna teravalt vastanduvad?
Käisime oma mõtet arutamas ka Politsei- ja Piirivalveametis. Minule jäi sealsest kohtumisest arusaam, et mootorrataste bussirajale lubamises nähakse liiklusohutuse seisukohalt võimalikke eeliseid. Tallinna linnavalitsus oli aga eelnõule vastu. Linn kardab, et täiendavad sõidukid ühissõidukirajal võivad hakata takistama busse ja mõjutama nende graafikus püsimist.
Aga kas nende eesmärkide vahel on tegelik vastuolu? Kui suur on mootorrataste hulk, mis bussiraja liiklust märkimisväärselt mõjutaks? Kas ühelgi Tallinna tänaval on seda mõõdetud või usaldame kõhutunnet?
Britid on seda võimalust katsetanud ja uurinud, kuid jõudnud üsna ettevaatlikule järeldusele. Londonis on mootorrattad saanud enamikul linnatranspordiameti hallatavatest bussiradadest sõita juba aastaid. Mõnel teel võib lahendus liiklust parandada, teisel mitte, ning mõju ohutusele pole kõigis uuringutes ühesugune. Seepärast on seal jäetud kohalikele omavalitsustele otsustusruumi. Kas meil võiks olla samamoodi? Või tekitaks eri linnades kehtiv erinev kord hoopis segadust? Ja kas üleriigiline seadusmuudatus on parim lahendus probleemile, mille tegelik suurus võib Tallinnas, Tartus ja Pärnus olla hoopis erinev? Kuigi ega see päev ei pruugi olla mägede taga, kus bussirajad on lisaks Tallinnale teemaks ka teistes suuremates linnades ja äkki see on hoopis hea, kui raamistik on ees olemas?
Eelnõu läbis 30. septembril Riigikogus esimese lugemise. Edasine saatus pole veel teada. Küllap leiab igaüks piisavalt argumente nii poolt kui vastu, olenevalt sellest, kas ta vaatab asja mootorratta sadulast, bussiroolist või jalgratta seljast. Aga liikluskorralduses ongi üks omapärane vastuolu. Kõik tahavad kiiresti ja turvaliselt kohale jõuda, kuid iga liikleja peab sageli kõige mõistlikumaks just seda lahendust, mis sobib tema enda liikumisviisiga. Kas me suudame kujundada reegleid, milles ühe inimese mugavus ei tule teise turvalisuse arvelt? Ning kuidas teha vahet põhjendatud ettevaatusel ja harjumusel pidada kõike senisest erinevat ohtlikuks?
Minu Suzuki ei muutu sellest seadusest ei kiiremaks ega uuemaks. Ega ma kavatse ka hakata iga päev Saaremaalt Tallinna tööle sõitma, et bussiraja eeliseid nautida. Aga kas poleks päris hea, kui oskaksime ka suuremates küsimustes mõnikord samamoodi alustada? Mitte sellest, millisesse erakonda keegi kuulub, vaid sellest, mida inimene on ise kogenud ja mida teised sama olukorra kohta teavad. Kuue eri maailmavaatega mootorratturi ühine eelnõu ei tõesta veel, et nende idee on õige. Kuid kui Riigikogus on võimalik vähemalt ühes liiklusküsimuses üle erakonnapiiride koostööd teha, siis miks peaks see muudes küsimustes nii keeruline olema?