2024. aasta märtsis jäime koos Madis Kallasega valitsuses eriarvamusele, kui otsustati lõpetada Kuressaare haiglas südamestimulaatorite paigaldamise ja vahetamise rahastamine. Kuigi haiglas olid olemas nii väljaõppinud spetsialistid kui ka vajalik aparatuur, pidi saarlane edaspidi selleks protseduuriks mandrile sõitma. Kuressaare haigla vaidlustas otsuse koguni kohtus. Sama aasta lõpus lahkus haiglast südamestimulaatoreid paigaldanud kardioloog Hasso Uuetoa.
Mis sellest tänaseks saanud on? Südamestimulaatorite järelkontrolli saab Kuressaares endiselt teha, kardioloog käib siin patsiente vastu võtmas. Aga paigaldamiseks või vahetamiseks tuleb ikka mandrile sõita. Otsust põhjendati sellega, et kui paigaldamise ajal või järel tekib tüsistus, ei pruugi Kuressaares olla võimalik piisavalt kiiresti vajalikku eriarstiabi anda. Mõistagi peavad ravikvaliteedi nõuded kehtima kõikjal ja patsiendiohutuselt kokku hoida ei saa. Aga kas ainus võimalus nende tagamiseks on teenuse koondamine suurematesse keskustesse? Kuressaare haiglas tehakse ju teisigi operatsioone, mille puhul tuleb valmis olla võimalikeks tüsistusteks. Kas otsime lahendusi või põhjusi, miks midagi teha ei saa?
Ja kas keegi on arvestanud, mida tähendab niisugune otsus patsiendile, kes peab arsti juures käimiseks kulutama terve päeva, võib-olla kaks? Need küsimused ei puuduta ju üksnes Saaremaad, õnneks elab meil Eestis väljaspool tõmbekeskusi ikka veel inimesi.
Alates 2019. aastast on Tervisekassa kulud eriarstiabile kasvanud ligikaudu 70 protsenti. Samal ajal on ambulatoorsete vastuvõttude arv vähenenud ja ravijärjekorrad püsivad pikad. Loomulikult on kasvanud palgad, kallinenud ravimid ja muutunud keerukamaks ravimeetodid. Kuid patsiendi seisukohalt on tulemus ikkagi kummaline: riik kulutab märksa rohkem, aga arsti juurde pääsemine pole lihtsamaks muutunud. Üle poole meie nimistuga perearstidest on vähemalt 60-aastased. See tähendab, et lähiaastatel võib pensionile minna väga suur hulk arste, kelle asemele pole piisavalt noori tulemas. Juba praegu pöördutakse erakorralise meditsiini osakonda probleemidega, mida võiks lahendada perearst. Aga kui perearsti pole või tema juurde ei pääse, siis kuhu inimene minema peaks? EMO koormus kasvab ning sealsete arstide ja õdede aeg kulub muu hulgas tööle, mille jaoks see süsteem pole mõeldud.
Ma ei väida, et tervishoid lisaraha ei vaja. Vajab küll. Rahvastik vananeb, ravivõimalused arenevad ja nende võimaluste kasutamine maksab. Kuid enne, kui otsustame, kust täiendavad miljonid võtta, tuleb aru saada, kuidas olemasolevat raha kasutatakse ning kas tervishoiu ja sotsiaalhoolekande erinevad osad üldse üksteisega kokku sobivad.
Ja lõpuks üks kõnekas näide meie oskusest kavandatut ellu viia. Tervisekassa lubas 2025. aasta lõpuks rakendada viis raviteekonna standardit ja kolm raviteekonnapõhist tasustamismudelit. Tänavu sügiseks oli üle Eesti rakendatud üks standard ja üks tasustamismudel.
Meil ei paista olevat puudust analüüsidest, arengukavadest ega strateegiatest. Puudu jääb kokkulepetest, inimestest, toimivast infovahetusest ja lõpuks ka otsustavusest, millega plaanid päriselt ellu viia.