Eile ja täna, 17. ja 18. novembril, olid Saaremaal Nasval koos kümne Euroopa riigi esindajad, et tähistada üht olulist verstaposti nii Eesti kui Euroopa laevaehituses. Baltic Workboatsi laevatehases lasti vette 45 meetri pikkune poolautonoomne sõjalaeva prototüüp EUROGUARD. Tegemist on Euroopa Kaitsefondi toel valminud laevaga, mis näitab, et Saaremaal on olemas teadmised ja oskused ka tänapäevaste sõjalaevade ehitamiseks.
Tänasel (18.11) veeskamistseremoonial osales ka Eesti Vabariigi president, kes oli palutud uhiuue aluse ristiemaks. Eile (17.11) toimunud konsortsiumi kogunemisel ja pidulikul õhtusöögil oli mul au edastada kohaletulnuile saarlaste tänusõnad ja kinnitada, et meie taha tulevik ei jää.
PS Kogunenute koosseisu arvesse võttes oli kõne küll inglise keeles, aga panen siia kõne eestikeelse versiooni.
Sada aastat tagasi, aastal 1926, seilas esimene sinimustvalget ahtris kandnud purjelaev üle ekvaatori. See oli paljude poolt Eesti kaunimaks nimetatud barkantiin Tormilind, mille ehitamist juhtis üks Saaremaa laevameister Aado Sepp koos poja Peetriga.
Eestlaste kõrval töötasid laeva ehitusel ka kaheksa soomlast. Ühel päeval puhkes tuline vaidlus tekkveegri pärast. Tekkveeger on tugev kaarjas pruss, mis aitab laeva tekki kerega siduda. Soomlased kavatsesid teha selle mitmest tükist. Aadu ütles, et nii ei tohi, vööri tekkveeger peab olema ühest palgist. Soomlased vastasid aga, et see pole võimalik. Kui soomlased õhtul magama läksid, ajasid isa ja poeg aurukasti kuumaks ning asusid tööle. Hommikuks oli veel kuum ja aurav, ühest palgist painutatud tekkveeger valmis. Soomlased loopisid oma kirved kastidesse ja läksid koju. True story.
Ma ei räägi teile just seda lugu pelgalt selle pärast, et see on üks vahva lugu. Selles loos on mitu elementi, mis toob meid otse tänasesse päeva. Muide, Tormilind oli EUROGUARDi prototüübist täpselt 70 sentimeetrit pikem. Hübriidajamit, sensoreid, kaugjuhtimist ega autonoomset navigatsioonisüsteemi tal mõistagi ei olnud.
Möödunud sajandi jooksul on tehnoloogia tundmatuseni muutunud. Tundmatuseni on muutunud ka maailm, milles neid laevu ehitatakse. Ja tõenäoliselt muutub see maailm lähiaastatel veel kiiremini ja Euroopa peab ühiselt selleks valmistuma.
Venemaa sõda Ukraina vastu on näidanud, kui kiiresti võivad meresõja reeglid muutuda. Mustal merel on väikeste mehitamata aluste abil suudetud ohustada laevu, mida veel mõne aasta eest peeti väga raskesti haavatavaks. Läänemerel peame juba praegu arvestama hoopis teistsuguste, kuid sama tõsiste ohtudega: merekaablite ja muu kriitilise taristu haavatavus, varilaevastik ning olukorrad, kus vaenulik tegevus püütakse jätta õnnetuse või juhuse moodi paistma.
Euroopal on vaja enda silmi ja kõrvu, aga mitte ilmtingimata igale poole rohkem inimesi. On vaja aluseid, mis on autonoomsed, suudavad infot koguda ja töödelda, ohtu märgata ning vajaduse korral koos teiste süsteemidega tegutseda.
EUROGUARD ongi vastus just sellele vajadusele. Poolautonoomne, modulaarne laev, mille ülesannet saab muuta. Täna merepõhja ja kriitilise taristu seire, homme miinitõrje või mehitamata süsteemide toetamine. Jah, tegu on alles arendatava ja katsetatava prototüübiga, mitte valmis relvasüsteemiga. Kuid just niisugustest prototüüpidest algavad järgmise põlvkonna mereväe võimed.
Euroopas on olemas teadmised, tehnoloogia, tööstuslik võimekus ja inimesed, et niisuguseid süsteeme arendada ja toota. Need võimalused on aga jagunenud paljude riikide, ettevõtete ja teadusasutuste vahel. Ühiste kaitsevõimete arendamine eeldab, et me suudame need teadmised ja oskused kokku tuua. Iga partner toob kaasa oma teadmised ja kogemused, kuid lõpptulemus peab olema tervik, mis suudab täita Euroopa merevägede tegelikke vajadusi.
Seega – miks kutsus kapten Rudolf Pahlberg sada aastat tagasi Eesti põhjarannikule laevaehitust juhtima just saarlased? Ma julgen oletada, et saarlaste aukartustest mere vastu. Sajandite pikkune merekogemus on saarlastele õpetanud, et just need laeva osad, nagu tääv ja vööri tekkveegrid, mis võtavad vastu mitmesaja tonniste lainete lööke, peavad olema erakordselt vastupidavad ja monoliitsed.
Baltic Workboatsi jaoks on EUROCARDI juhtimine suur tunnustus, aga veel suurem vastutus. Kümne riigi ettevõtete ja teadusasutuste koostöö juhtimine nõuab enamat kui head laevaehitusoskust. Tuleb ühendada erinevad tehnoloogiad, inseneride teadmised ja tootmisvõimalused ning jõuda toimiva tulemuseni. Loodetavasti kasvab sellest projektist välja midagi enamat kui üks edukas prototüüp. Euroopa vajab oma julgeoleku tagamiseks võimekust, mida suudame ise arendada, toota, hooldada ja vajaduse korral kiiresti täiustada.
Tänan Baltic Workboatsi inimesi ja kõiki nende Euroopa partnereid. Edu järgmisteks katsetusteks – ja loodetavasti ka järgmisteks tellimusteks.
Ja kui teil peaks kunagi tulevikus üht võimalikult vastupidavat tekkveegrit vaja minema, siis loodetavasti teate, kelle poole pöörduda.
