Kas te arvate ära, mis oli noore mendi Kalle Laaneti peamine unistus Saare maakonna politsei päevil? Muide, ment oli üks selleaegsetest võmmide ehk politseinike valdavalt käibel olnud hellitusnimedest, aga olla kuuldavasti käibel ka tänapäeval.
Ei, nii naiivne ma ei olnud isegi sellel ajal, et oleks unistanud paha- ja kuritegude täiesti ära kadumist isegi meie suhteliselt turvalisel Saaremaal. Minu unistus oli hoopis, et iga Saaremaa ja Eesti politseinik oleks nagu konstaabel Björk Lillköpingist. Björk on Astrid Lindgreni loodud toreda politseionu arhetüüp, kes on selline rahulik ja turvatunnet sisendav, aga samas passib hoolega peale, et seadus kehtiks. Ja siis ta tõesti kehtib ka ja sealjuures kõigile. Nagu muistses eeskujulikus taluperes – reegleid kehtestatakse hellalt, kuid kindlalt ja kellelgi ei tule mõttessegi neid eirata. Sest nii ei käi.
Aga kas lasteraamatus kirjeldatud korrakaitsja on tingimata ebarealistlikum kui meie tänapäevased ootused politseile? Mida me üldse politseinikult tahame? Et ta oleks nähtav, tunneks inimesi, hoiaks pahandused ära või ilmuks kiiresti kohale, kui need on juba juhtunud? Kuressaares on viimastel nädalatel noored poisid poes saiakesi söönud ja ülejäänu müügiletti tagasi pannud, kesklinnas veepomme loopinud ning paukudega linnarahvast ehmatanud. Sigatsemine mis sigatsemine. Saarte Hääl küsis inimestelt, mida selliste jõnglastega peale hakata. Vastuste hulgas oli üsna palju igatsust püksirihma järele. Üks vastaja polnud neid noortekampasid küll ise näinud, aga rihma soovitas ikkagi. Kas tõesti oli meie lapsepõlves kõik paremini? Kas püksirihmaga kasvatatud põlvkonnad olid nii eeskujulikud, et ei valetanud, varastanud, kakelnud ega sattunud kunagi politseisse? Kust need omaaegsed kurjategijad siis tulid? Ja mida me lapsele tegelikult õpetame, kui anname talle teiste vastu vägivallatsemise eest peksa? Et vägivald on lubatud, kui seda kasutab õige inimene?
Kuressaare politsei andmetel oli tänavu 7. oktoobriks registreeritud 259 alaealiste väärtegu. Eelmisel aastal samal ajal 257 ja aasta varem 274. Millest siis tekib tunne, et noorsugu on äkki täiesti hukka läinud? Kas mõni eriti silmatorkav juhtum kaalub inimeste jaoks üles aastate statistika? Ja mida teeb meie ohutajuga teadmine, et nüüd jõuab iga „vägitegu” telefonikaamera vahendusel tuhandete inimesteni? Tänapäeval on sotsiaalmeediast saanud vahend, kus sigatsemistest tehtud video võib olla poisikestele palju väärtuslikum kui kogu ülejäänud päeva tegevus. Kas täiskasvanute pahased kommentaarid mõjuvad sellisel juhul karistusena või saavad poisid hoopis selle tähelepanu kätte, mida nad otsisid?
Samas ei tahaks ma kuidagi õigustada seisukohta, et poisid on poisid ja las möllavad. Kes on pidanud oma töö juures tegelema inimestega, kellele õigel ajal piire ei seatud, teab, kui kalliks see hiljem võib minna ja paraku enamasti ka läheb. Aga mida tähendab piiride seadmine? Kas seda, et pahateole järgneb arusaadav tagajärg, või seda, et täiskasvanu peab oma üleolekut jõuga tõestama? Ja kui alla neljateistaastane teatab politseinikule, et talle ei saa midagi teha, siis kas tema mure on karistamatuse tunne või hoopis arusaam, et ainus põhjus seadust järgida on hirm karistuse ees? Kui laps ei karda enam püksirihma, kas ta ei saagi siis õppida teiste inimestega arvestama?
Saarlane Vahur Reede on nii Saarte Hääles kui ka sotsiaalmeedias tõstatanud hoopis teise küsimuse. Tema hinnangul on politsei linnapildist sisuliselt kadunud ning tegeleb peamiselt tagajärgede, mitte pahanduste ärahoidmisega. Ta meenutab, kuidas kolmkümmend aastat tagasi kogunesid Saare maavanema juures igal nädalal politsei, päästeameti, piirivalve, kiirabi ja kohaliku võimu esindajad, arutasid maakonna olukorda ning leppisid kokku, millele tähelepanu pöörata. Reede küsib, mis sellest kõigest nüüdseks saanud on. Mina küsiksin lisaks, kas sellise koostöö väärtust osatakse tänapäeval üldse mõõta. Kui palju pahandusi jäi omal ajal olemata tänu sellele, et asjaosalised üksteist tundsid, rääkisid ja said vajaduse korral kohe tegutseda? Või mäletame ka siin minevikku ilusamana, kui see tegelikult oli?
Reede kirjeldab ka üht üsna uskumatut juhtumit Kuressaare kesklinnast. Ta märganud, et 30 km/h piirangu liiklusmärgid olid valesse suunda pööratud, ning läinud sellest rääkima läheduses politseiautos istunud tuttavatele politseinikele. Need olevat soovitanud tal helistada numbril 112, sest ilma häirekeskuse korralduseta ei saavat nad asja kontrollima minna. Reede helistaski ja mõne aja pärast tuli politseinikele raadio teel korraldus märke vaatama minna. Kui see lugu kirjeldab tollast töökorraldust täpselt, siis mida me sellise süsteemiga võitnud oleme? Kas politseinik peab tõesti ootama kusagilt kaugelt tulevat korraldust, et kontrollida seda, mida kohalik elanik talle otse ütleb? Kas see on tõhus juhtimine või oleme jõudnud olukorda, kus politseiniku enda otsustusvõime on muutunud organisatsiooni jaoks riskiks?
Vahur Reede kirjutab, et Kuressaare kesklinn on turvakaameraid täis, kuid politsei ei saa nende pilti reaalajas jälgida. Millise probleemi selline korraldus lahendab?
Kaamerate olemasolu ei tähenda muidugi, et politsei peaks kõiki inimesi ööpäev läbi jälgima. Aga milleks neid siis üldse kasutatakse ja kes saab otsustada, millal nende abi vaja läheb? Kui oleme loonud järjest rohkem võimalusi olukorrast ülevaate saamiseks, kas oleme samal ajal muutnud järjest keerulisemaks selle ülevaate põhjal tegutsemise?
Maailmas on uuritud jalgsipatrullide mõju inimeste turvatundele ning leitud, et politseiniku nähtavus ja vahetu suhtlus kohalikega esiteks suurendab usaldust ja teiseks vähendab pisirikkumiste esinemissagedust. Aga kuidas mõõta seda, et politseinik tunneb mõnd pahandusi tegevat poisiklutti nimepidi ja saab temaga rääkida enne, kui tekib vajadus käeraudade järele? Kas tänapäevane tulemusjuhtimine üldse oskab sellist tööd hinnata, kui sündimata jäänud õigusrikkumist pole võimalik aruandesse kirjutada? Ja kui kohalik politseinik tunneb oma inimesi, aga tal pole enam võimalust oma teadmiste põhjal ise tegutseda, siis mida me selle teadmisega peale hakkame? Kas tõhusam politsei on see, kes jõuab väljakutsele viie minutiga, või see, kelle piirkonnas väljakutset üldse ei tekkinud?
Muidugi saaks kõik hädad ka politsei liigse tsentraliseerimise süüks panna. Kui tänaval midagi juhtub, saab küsida, kus politsei silmad olid? Aga politsei võib küsida, kus olid lapsevanemad? Vanemad omakorda, mida koolis õpetatakse, kool saab osutada lastekaitsele ja omavalitsus riigi vähesele rahale.
Aga kes siis lõpuks võtab vastutuse selle poisikluti eest, kes peab karistamatust oma põhiõiguseks ja sellega sotsiaalmeedias hoopleb?