Mati lugu lugege siit, see on kurb ja vihale ajav lugemine, aga seda vajalikum lugemine.
Lugesin Mati Śepa kirjutist tema Hiiumaal käigust ja ma pean tunnistama, et tal on paljuski õigus. Kui looduskaitsealal sõidetakse pinnas segi, ametnikud ei oska oma otsuseid selgitada ja pärast silutakse roopad lihtsalt ära, siis jääbki mulje, et savi on mitte ainult sambla alla maetud, vaid valdav suhtumine. Nii ametnikel kui poliitikutel.
Hiiumaad raiutakse lagedaks, kogu Eestit raiutakse lagedaks, seadustest ja kaitsealadest sõidetakse roomikutega üle ja ikka peab olema seaduse mõistes tavakodanik see, kes ametniku ninapidi pasa sisse topib et vaata ometi?!
Mati ütleb oma loos muide seda ka, et kuigi Eesti metsapoliitika vajab ilmselgelt muutmist, on poliitikutel savi. See on minu sõnastus, Mati on viisakam.
Veider on see, et see väide ei ole tegelikult tõene – ei minu ega Mati leebemas sedastuses. Olen Riigikogus töötanud üksjagu ja ma ei ole seal kohanud ühtegi kolleegi, kellel oleks Eesti metsadest või loodusest savi. Jah, arusaamad sellest, kuidas metsi majandada ja kaitsta on muidugi erinevad, vahel lausa vastandlikud ja üksteist välistavad. Aga ükskõiksust ma pole näinud. Meil ei ole savi. Ausõna. Aga – kui poliitikud hoolivad, lõppeks on ikkagi kokku lepitud ja keskpõrandale kokku tuldud, seadused kehtivad ja ametkonnad on palgatud neid täitma, siis kuidas me ikka ja jälle jõuame tulemuseni, mis jätab täpselt vastupidise mulje?
Mati kirjeldab sealsamas ka kohtumist RMK töötajatega, kus kohalikega suudeti mõistlikult kokku leppida ja parkmets alles jätta. Järelikult saab ka teistmoodi.
Ma ei oska öelda, kus see kala on. Tõesti. Küll aga olen nõus, et kusagil meie otsustamise ja vastutamise korralduses on midagi fundamentaalselt valesti, kui tulemus on selline nagu ta on.
Pilt loo juures on Mati Sepa poolt Hiiumaal tehtud.