Miks mul on selline tunne, nagu oleks see servapidi ka minu süü, et Kihelkonna kalmistul on üle saja kalmukivi ja risti ümber lükatud? Ma ei tunne ennast ju süüdi, kui ma vaatan ekraanidelt Prantsusmaal põlevat raekoda, ma ei tundnud endal mingit süüd olevat isegi pronksiööl. Kuigi võib-olla oleks juba siis pidanud?
Kuskil oleme me midagi väga valesti teinud, Sina ja mina. Meie kõik.
Ma olen elanud piisavalt kaua, et mitte iga huligaansust ühiskonna huku märgiks pidada. Aga Kihelkonna lugu ei mahu enam kuidagi tavalise koeruse või kambavaimustuses tehtud lolluse raamidesse. Ühe hauakivi võib ümber lükata hetkelise arulageduse ajel. Aga järgmise juurde tuleb minna. Ja siis järgmise. Kuskil seal vahepeal peaks ju tekkima hetk, mil keegi seltskonnast küsib, et kuulge, mida kuradit me teeme?
Või ei teki?
Politsei pole veel süüdlasi kindlaks teinud, kuigi üht-teist on politsei jalajälgede suuruse põhjal juba oletanud. Aga mind huvitab selle teo juures palju rohkem miks? kui kes?.
Sest kalmistul ei saa ennast välja elada kellegi vastu, kes on sulle liiga teinud. Seal puhkavad inimesed, kes ei saa enam kellelegi vastata. Küll aga on neil lapsed, lapselapsed ja teised lähedased, kellele see paik midagi tähendab.
Ja mitte kuskil Prantsusmaal või Albaanias, vaid KIHELKONNAL.
Ma tõesti ei tea. Ja just see teadmatus teeb mind rahutuks. See on nagu vanavanemate meenutatud ja raamatutest loetud kaugusest kostev kõmin, mis andis märku, et rinne läheneb.
Õõvastaval ajal elame.
Foto: Maanus Masing, SAARTE HÄÄL