Meie maja taga käib juba aastaid viis veist. Alati on nad kohal jaanipäeval, kui teeme lõket, sest nad on loomult uudishimulikud ja tulevad üle vaatama, millega need kahejalgsed seal jälle tegelevad. Ja äkki neil on sel aastal ka seda leiba pisut üle. Vasikad kepsutavad ringi, suuremad vaatavad eemalt ja mäletsevad. Idüll.
Saaremaal on küllalt kohti, kus veel mõnikümmend aastat tagasi ulatus pilk üle rannakarjamaade mereni, aga nüüd kasvab seal kõrge roostik. Kohati ei pääse sõna otseses mõttes merele ligigi. Mis siis juhtus? Kas lihtsalt loodus võttis inimese käest oma maa tagasi või kadus inimene koos loomadega maastikust, mille ta ise oli sajandite jooksul kujundanud? Rannaniit ei ole ju päris samasugune loodus nagu põlismets. Selle liigirikkus on kujunenud suuresti tänu karjatamisele. Kui loomad kaovad, hakkavad kasvama pilliroog ja võsa ning kaovad omakorda paljud linnud ja taimed, kellele oli vaja avatud maastikku. Nii et looduse kaitsmiseks tuleb takistada loodusel tegemast seda, mida ta ilma inimeseta teeks? Päris omapärane vastuolu.
Põhjamaades on sama murega tegeldud aastakümneid. Kui traditsiooniline karjakasvatus rannaniitudel hääbus, kadusid ka avatud niidud. Eestis kulutatakse nüüd Euroopa Liidu ja riigi raha nende taastamisele. Ma vaatasin järgi, et pärandniidu karjatamise eest makstakse tänavu toetust 185 eurot hektari kohta. Aga kas see on piisav, et keegi tahaks loomi kodust kaugel rannaniitudel pidada, neile sinna aiad rajada ja iga päev nende eest vastutada? Või on lihtsam kulutada raha kinnikasvanud ala taastamisele siis, kui viimane karjakasvataja on ammu loobunud? Ja kas oleme üldse osanud hinnata, millist tööd need loomad meie jaoks tasuta tegid ajal, mil keegi seda veel looduskaitseks ei nimetanud?
Keskkonnanõuded teevad asja ju omajagu veel keerulisemaks. Ühest küljest vajame loomi, kes hoiaksid rannaniidu avatuna. Teisalt võib liigne karjatamine kahjustada pinnast, häirida lindude pesitsemist ja mõjutada vee kvaliteeti. Loomulikult on sellelgi mõte sees. Aga kes ja kuidas otsustab, millal on loomi liiga palju ja millal jälle liiga vähe? Kas ühe ja sama ranniku puhul saab lähtuda ainult looduskaitselisest eesmärgist või tuleks arvestada ka inimeste ligipääsu, kohaliku elu ja maa kasutamise traditsioonidega? Ning kas meil jätkub inimesi, kes seda kõike korraldaksid, kui loomapidamine muutub järjest kulukamaks ja keerulisemaks?
Siis on veel üks vaatenurk, millele me rannaniitudest rääkides eriti sageli ei mõtle ja nüüd kirjutab siin inimene, kes on riigikaitse peale mõelnud tavakodanikust pisut enam.
Eesti on mereriik, mille rannajoon on üks Euroopa pikemaid suhtes maismaa pindalaga. Ja me kulutame praegu üsna palju aega ning raha selle üle arutamisele, kuidas oma rannikut võimaliku agressiooni korral kaitsta. Mida tähendab ranniku kaitsmise seisukohalt see, kui kunagine avatud rannaniit on muutunud mitme meetri kõrguseks roostikuks? Kas parem nähtavus võib teatud olukorras olla julgeolekueelis? Ja kui võib, siis on see kunagi olnud üks argument rannamaastike hooldamise üle otsustamisel? Minu teada mitte.
Ma ei taha kuulutada pilliroogu julgeolekuohuks. Roostikul on looduses oma koht, seal elavad linnud ja muud liigid, ning ranniku taimestik aitab teatud tingimustes leevendada lainete ja üleujutuste mõju. Ehk siis – kõrge taimestik võib nähtavust piirata, teisalt kaitsta rannikut tormikahjustuste eest.
Aga on see paratamatus, et looduskaitsjad käsitlevad ühte ja sama ala elupaigana, põllumehed karjamaana ning riigikaitsjad hoopis kolmandast vaatenurgast, ilma et keegi neid käsitlusi omavahel kokku paneks?
Saaremaa rannakarjamaad on olemas olnud palju kauem kui meie tänased ministeeriumid, määrused ja arengukavad. Neid ei kujundatud kunagi ühe ametkonna eesmärkide järgi. Seal karjatati loomi, rannast mindi merele, püüti kala ja elati oma igapäevast elu. Selle tulemusena tekkis maastik, mida peame nüüd sedavõrd väärtuslikuks, et kulutame raha tema säilitamiseks. Kas oleme mõnikord läinud nii hoogu kogu meie elu eri valdkondadeks jagamises, et ei näe enam nendevahelisi seoseid?