Üheksakümnendate lõpul arvasin ma lihtsameelselt, et nimega Solikamsk mul selles elus enam kokku puutuda ei tule. Sest peamiselt maksupettustega tegelenud (pluss loomulikult kõik muu, mis maffia juurde käib) ja „Solikamskije” nime kandnud kuritegeliku grupeeringu peksis Eesti riik enne sajandivahetust laiali ning ninamehed putkasid Venemaale, kui mälu ei peta. Aga näed, Solikamsk on jälle teema, nüüd küll juba välis-, mitte siseministeeriumile peavalu valmistajana. Kuigi nii kategooriline ja mustvalge see piir ei ole, sest õigupoolest on see kõigele lisaks veel ka kaitseministeeriumi teema. Vähemasti sel juhul, kui me minevikust midagigi õppinud oleme.
Venemaa riigile kuuluva Solikamski tehase toorainest sõltub Sillamäel tegutsev Silmet, mille toodang aitab omakorda vähendada Euroopa sõltuvust Hiinast. Seega vajame Venemaa abi, et vähendada sõltuvust Hiinast, samal ajal kui üritame vähendada sõltuvust Venemaast. Noh, vähemalt eesmärgid on meil selged.
Selsamal 1998. aastal, kui kaitsepolitsei Solikamski grupeeringut rappis, kirjutas Äripäev juba Silmeti täielikust sõltuvusest Solikamski tehase toorainest. 2022. aastal moodustas Venemaa tooraine Silmeti haruldaste muldmetallide sisendist ligikaudu 70 protsenti. Nüüd on aasta 2026 ja arutame, kas Venemaa ettevõttele sanktsioonide kehtestamine võiks meie enda tööstusele liiga teha. Millal täpselt me oleks pidanud aru saama, et siin võib probleem tekkida? 1998. aastal? 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi? Või 2022. aastal? Ja kui mõnele probleemile on kolmkümmend aastat tähelepanu juhitud, siis kas seda saab enam nimetada ootamatuseks?
Möödunud aastal moodustas Euroopa Liitu imporditud haruldastest muldmetallidest Venemaalt sisse veetu veerandi kogu kogusest. Majandusel on omad seaduspärasused ja uue kaevanduse rajamine ei käi nii, et Brüsselis võetakse vastu otsus ja järgmisel hommikul tulevad Austraaliast laevad toorainega. Aga kelle ülesanne oli nende laevade peale õigel ajal mõelda? Ettevõtte, Eesti riigi või Euroopa Liidu? Ja kui kõik kolm on probleemist teadlikud, kuidas saab juhtuda, et aastakümneid hiljem on see ikka lahendamata?
Kui me 2000. aastate alguses oma maja ehitasime, ütles isa: „Poiss, ahjud tuleb ka ikka sisse teha.“ Mina mõtlesin, et mis nalja ta teeb. Igas toas on elektriradiaator, elekter on odav, milleks veel ahi, niigi oli iga kroon arvel. Ega ma temaga eriti vaielnud, aga minu argumentidele küsis isa vastu: „Aga kui elekter ära kaob?“
No kuhu ta kaob?! – mõtlesin mina. Ahju ka ei ehitanud, lasin kamina teha. Möödus kümmekond aastat ja suurde tuppa kerkis ahi.
Isa ei teadnud tulevastest elektrihindadest rohkem kui mina. Aga ta oli elukogenum. Põlvkondade vahe.
Nüüd kaalume eelolevaks talveks taas elektri, gaasi ja kaugkütte kulude kompenseerimist. Kui energia on odav, oleme turumajandusega rahul. Kui hind tõuseb, vaatame riigi poole. Kompensatsioon muidugi energiat odavamaks ei tee, ainult arve maksja vahetub. Ja tekib küsimus, kui kaua me kavatseme tagajärgi kinni maksta, selle asemel et mõista, miks me nende tagajärgedeni ikka uuesti jõuame. Ahju ehitamine ja Euroopa tööstusele uute tooraineallikate leidmine on muidugi võrreldamatud ettevõtmised. Ent mõlema puhul on tegemist kulutusega, mille mõistlikkus selgub sageli alles siis, kui midagi läheb halvasti. Varuvariant tundub raiskamisena seni, kuni seda vaja pole. Ettevõtte juhilt oodatakse täna võimalikult väikseid kulusid ja head majandustulemust.
Soomes soovitatakse majapidamistel olla valmis vähemalt kolm päeva ilma tavapäraste teenusteta toime tulema. Jaapan hakkas pärast 2010. aasta konflikti Hiinaga otsima haruldastele muldmetallidele uusi tarneallikaid ning investeerima Austraaliasse. Mõlemal juhul maksab valmisolek midagi juba täna. Samas ei saa kõiki võimalikke kriise ette näha ega iga riski vastu kindlustust osta. Kuidas siis otsustada, milline ettevaatus on arukas ja milline lihtsalt kallis hirm? Mürskutest ma parem ei räägigi, sest praegu ei ole see valikute küsimus, kui naaber on selline nagu ta on.
Ehk ongi meie kõige suurem eksimus soov käsitleda tulevikku millegi ette teada olevana. Me koostame arengukavasid, prognoosime hindu, arvutame tasuvust ja eeldame, et maailm käitub enam-vähem nii, nagu ta seni käitunud on. Kui ei käitu, nimetame juhtunut kriisiks, moodustame komisjoni ja hakkame otsima raha tagajärgede leevendamiseks.
Isa ei pidanud mulle omal ajal loengut energiajulgeolekust ega riskijuhtimisest. Ta ütles, et tehke ahi ka. Igaks juhuks. Isa ei teadnud, milliseks tulevik kujuneb, ja mina ei teadnud samuti. Aga tema oskas arvestada selle teadmatusega.
Täiendus 13.10.2026
Loe ka Eerik-Niiles Krossi arvamuslugu (paraku küll maksumüüri taga): Eerik-Niiles Kross: Silmet tegutseb nüüd vaid venelaste armust. Olukord tuleb lahendada! Pakun, kuidas. https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120617475/eerik-niiles-kross-silmeti-tehas-tegutseb-nuud-vaid-venelaste-armust-olukord-tuleb-lahendada