PPA liiklusjärelvalve juht osundas, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on öelnud, et tähistatud kiiruskaamera mõju kehtib kuni 500 meetrit ning sama kehtivat ka meil. Olles Tallinna ja Saaremaa vahet uhades ilmselt kilomeetrites maakerale tiiru peale teinud, võin ma Taavi Kirsi väitega empiiriliselt nõustuda – vaadake või seda, mis toimub Muhus. Praamilt maha veeredes jääb esimese kiiruskaamerani ju tervelt kümme kilomeetrit ja alati leidub neid, kes…, ah, te teate isegi.
Kui Riigikogus 2018 aastal valmistati ette mobiilsete kiiruskaamerate kasutuselevõttu, siis majanduskomisjonis küsiti konkreetselt: kas autojuhte tuleb mobiilsest kiiruskaamerast liiklusmärgiga hoiatada? Siseministeeriumi esindaja Veiko Kommusaar kinnitas, et selline kohustus tuleneb seadusest. Teemat arutati veel 2019. aasta alguses ning saadikutele, sh mulle jäi ühene arusaam, et hoiatusmärkide paigaldamine on mobiilsete kaamerate kasutamise loomulik osa. Esialgu politsei küll hoiatusmärke kasutas, kuid hiljem hakati sellest praktikast loobuma ja politsei väitis nüüd, et tegelikult ikkagi sellist seadusest tulenevat kohustust ei ole.
2024. aasta veebruaris põhjendas PPA liiklusjärelevalve juht Kirss, et Tallinnas mobiilsete kaamerate ees üldjuhul enam hoiatusmärke ei kasutata silmas pidades justnimelt liiklusohutust: politseinikud oli teinud oma igapäevatöö käigus tähelepanekuid ja avastanud, et WHO jagab matsu: autojuhid vähendasid märki nähes küll kiirust, kuid sõitsid kaamerast mööda ja vajutasid seejärel jälle gaasi. Politsei leidis, et ootamatu kontroll võib mõjutada juhtide (ebasoovitavat) käitumist tõhusamalt. 2025. aasta veebruaris otsustasid kolm riigikogulast – Madis Timpson, Marek Reinaas ja Valdo Randpere asja seadusega üheselt ära määrata ja algatasid eelnõu, millega muudetaks mobiilsete kiiruskaamerate ette hoiatusmärkide paigaldamine kohustuslikuks.
Politsei oli muudatusele vastu ja tõstatas isegi põhiseaduslikke küsimusi.
Juunis võtsime seaduse siiski vastu 57 poolthäälega, kuigi ka vastaseid oli – kokku 12 saadikut. Juulis tõstis politsei mobiilsete kiiruskaamerate trahvimiskünnise seniselt kolmelt kilomeetrilt tunnis kuuele, augustis jõustus hoiatusmärkide kohustus. Tulemused on tähelepanuväärsed – kui 2025. aasta septembris vormistasid mobiilsed kiiruskaamerad 26 228 trahvi, siis tänavu septembris vaid 2939. Trahvide ligi kümnekordset vähenemist ei saa siiski kirjutada üksnes hoiatusmärkide arvele, see tuleneb kindlasti ka trahvimiskünnise tõstmisest, sest näiteks maanteel ei pruugi juht tõesti arugi saada, et ta 5 km/h lubatust kiiremini sõidab, eriti analoogpsidomeetriga autoga.
Ma ühe ja kõige olulisema mõtte jätsin kõige lõppu. Kogu liiklusseadustiku olemasolu õigustus on ohutus. Mitte riigikassa täitmine või liiklusmärkide paigaldajatele tööjärje kindlustamine või veel midagi kolmandat. Ohutus ja veelkord ohutus. Teatavasti pidi esimeste mootorsõidukite tänavatele ilmumise aegu iga jõuvankri ees kõndima punase lipuga inimene. Reeglid on pooleteise sajandi jooksul märgatavalt liberaalsemaks muutunud, aga eesmärk on ju sama.
Sellele ohutusele töötavad vastu inimlikud omadused, millest peamine on rumalus. Võib-olla mõni ütleks et „võimetus riske adekvaatselt hinnata“, aga ma jääksin oma määratluse juurde. Roolis olles telefoni nokkimine, millegi koukimine tagaistmelt jne. Vastutulev auto teeb ootamatu jõnksu ja ongi kõik.
Sealt edasi tuleb juba märksa tõsisem kildkond – roolijoodikud ja kõik see, mis liigitub sihiliku või tahtliku käitumise alla, millega kaasneb vahele jäädes üldjuhul ka kriminaalvastutus. Võib-olla on see mõnele ka uudiseks, kuigi alateadlikult olete te seda kõik ammu teadnud, aga kümned ja kümned põhjalikud uuringud on kinnitanud, et sellist sihilikku ja rämedat reeglite rikkumist põhjustavad isiksusehäired: nartsissistlikud, domineerivad, antisotsiaalsed jne. Mingi liiklustrahv neid ei ravi.
Seega üleüldise liiklusohutuse seisukohalt on hoiatusmärkide paigaldamise seadusesse raiumine peamiselt õigusselguse küsimus, samas riburadapidi kõigile trahvidega lajatamine on üksiti ka õigluse küsimus. Kui astuda jälle samm tagasi ja lähtuda ohutusest, siis näiteks unisel Kuressaare tänaval auto ninapidi keelumärgi mõjupiirkonda jätmise puhul võiks ju piirduda ka näpu viibutamisega.
Mida aga teha tõeliste ohtude ehk teedel ja tänavatel lokkava rumaluse ja liiklusmaniakkidega, ma loomulikult öelda ei oska.