Tallinna halduskohus mõistis Parvel Pruunsillale ja Priit Humalale riigilt välja kokku 300 000 eurot hüvitist. Asja eest. Riik kogus ja säilitas nende sideandmeid õigusvastaselt, kusjuures vastuolu Euroopa Liidu õigusega oli teada juba aastaid. Tõsi, otsus pole veel jõustunud ja nagu senine praktika on tõestanud, jagub riigil nii aega, jonni kui ka maksumaksja (ehk Sinu ja minu) raha, et vaielda viimase kohtuastmeni välja. Ka siis, kui õigus ilmselgelt pole tema poolel.
Võime tunda rõõmu, et keegi suudab ametnike omavolile pidurit tõmmata. Mina küll tunnen. Ühtlasi sellel põhjusel, et keegi, kellel on selleks võimalused, on ette võtnud selle sisyphosliku pingutuse luua meie ühises riigis pretsedent, millest võib olla tulevikus abi igaühele – nii minule kui Sinule kui tädi Maalile.
Sest vaadake – mis oleks saanud siis, kui Pruunsilla ja Humala asemel oleks olnud tädi Maali?
Tõenäoliselt poleks olnud mingit 300 000 eurot. Võimalik, et poleks olnud isegi kohtuasja. Sest tavaline inimene peab enne riigiga vaidlema hakkamist arvestama, kui palju maksab advokaat, kui kaua kohtupidamine kestab ja mis saab siis, kui ta lõpuks kaotab. Riigil sellist muret pole. Tema juristid saavad palka edasi ja vajadusel vaieldakse järgmises kohtuastmes. Arve maksab maksumaksja. Seesama tädi Maali teiste hulgas. Ja mina ja Sina.
Jah, meil on olemas riigi õigusabi ja menetlusabi. Aga need ei ole automaatselt kättesaadavad. Riigi õigusabi tähendab eelkõige advokaadi, menetlusabi aga kohtukulude kandmise abi. Mõlemad sõltuvad taotlusest, tingimustest ja kohtu hinnangust. Riigi õigusabi ei pruugi lõpuks tasuta olla: seadus võimaldab inimeselt nõuda selle osalist või täielikku hüvitamist. Ja üks asi on saada advokaat, hoopis teine aga elada aastaid teadmisega, et võid kohtuvaidluse kaotades sattuda veel suurematesse raskustesse. Minu arvates vajab siin muutmist terve mõtteviis.
Kui inimene pöördub kohtusse tõsiseltvõetava kaebusega, et riik on rikkunud tema põhiõigusi, ei tohiks tal olla vaja valida riigi õigusabi taotlemise ja oma majandusliku ohu vahel. Täna aga sõltub nii riigi õigusabi kui ka menetlusabi tingimustest, taotlusest ja kohtu hinnangust. See ei tohiks sõltuda ainult sellest, kas inimene on piisavalt vaene, et abi saada, või piisavalt jõukas, et ise maksta.
Ja — miks peab inimene üldse kohtusse minema, kui riik on juba aastaid teadnud, et tema praktika on õigusvastane, kuid ei ole seda lõpetanud ega kannatanuid hüvitanud? Käesolevas asjas on see eriti kõnekas. Õiguslik vastuolu oli teada, aga selle kõrvaldamise asemel jätkati senist praktikat. Miks peab iga kannatanu endale advokaadi palkama?
Sellistel juhtudel peaks riik ise rikkumise lõpetama, välja selgitama kannatanud ja pakkuma neile õiglast hüvitist. Vaidluse korral peab jääma võimalus pöörduda sõltumatu kohtu poole. Ja kui riik otsustab hoolimata selgest kohtupraktikast vaidlust jätkata, peaks olema ka avalikult põhjendatud, miks kulutatakse selleks maksumaksja raha. Loomulikult ei tähenda see, et iga riigiga tülli läinud inimene peaks saama 150 000 eurot. Hüvitise suurus sõltub rikkumisest ja selle tagajärgedest. Aga sama raske õiguserikkumise eest peab tädi Maalil olema samasugune võimalus hüvitist saada nagu jõukal ettevõtjal, sest ühe kodaniku õiguste riive ei ole vähem või rohkem taunitav kui ükskõik kelle teise puhul.
Muidu kujuneb välja üsna kummaline õigusriik. Seaduse ees oleme kõik võrdsed, aga selle võrdsuse maksmapanekuks peab olema piisavalt raha.