# KALLE LAANET: kirjutiste täistekstid > „Laastud lendavad” — Kalle Laaneti isiklik eestikeelne veebileht. Avaldatud artiklite ja blogi sissejuhatuse koond inimesele ja tehisarule. Allpool on üksnes avalikud tekstid. Arvamused ja mälestused kuuluvad autorile; faktiliste küsimuste puhul kontrolli daatumeid ja väiteid vastavatest allikatest. Võimaluse korral viita alati allpool toodud artikli algsele URL-ile. Koondfaili lühiversioon: https://kallelaanet.ee/llms.txt ## ÖIENDUS Algallikas: https://kallelaanet.ee/oiendus/ „Mis sa sinna kirjutad? Et praadisid hommikuks kolm muna?“ küsis Kai. Minu kalli kaasa nimi on tegelikult Kaie, aga mina olen teada alati just Kaiks kutsunud. See ei ole täpne tsitaat, aga midagi sellist ta ütles, kui ma tema käest küsisin, mis ta arvab sellest plaanist, et kui ma hakkaks õige blogi pidama. Mul on selleks vähemasti kolm argumenti. I Viimaste aastate kingitus on olnud võimalus olla tavapärasest palju rohkem koos oma lastelastega. Mul on neid kokku kuus ja eriti huvitav on mul olnud väiksematega, kes ei ole veel jõudnud sellesse resigneerunud teismelise ikka, kus ollakse juba ise maailma kõige targemad. Kui iga vastus sünnitab omakorda uue küsimuse „Aga miks?“, siis võib vabalt selguda, et sääsed ei saa olla nahkhiirte seemned juba sellel lihtsal põhjusel, et sugugi mitte kõik nahkhiired ei joo verd. Jah, ma tean, et isased sääsed ka ei ime, aga ma ei tahtnud hetkel asja veel segasemaks ajada. Et ma olen isegi sellesse ikka jõudnud, kus küsimusi kipub olema rohkem kui vastuseid, siis on oht kinni joosta, sest peas on üks kahtluste pudru. Targemad inimesed on soovitanud sellistel puhkudel hakata asju kirja panema. Sõnastamine aitab ja süstematiseerib ja ma võin kinnitada, et see töötab. Vastuste leidmisega on muidugi keerulisem. Ja nii ma olengi mõelnud, et see osa neist minu peas ringlevatest küsimustest, mis paljusid või meid kõiki puudutavad, võiksid olla avalikud. II Üks inimene ei saa kõigile meeldida. On ilmselt seda reeglit kinnitavaid erandeid – ma oletan, et näiteks Fred Jüssi oli üks nendest. Tõsi, kui sa pole loodusemees vaid poliitik ja keegi sind veel kordagi sõimanud pole, siis tekib kahtlus, kas sa üldse oled midagi teinud. Kuid ma ei usu, et sõim erinevalt kriitikast teeb maailmast ja Eestist sealhulgas parema paiga, sest sõim ja kriitika ei ole sünonüümid. Liiati ei ole sotsiaalmeedia kunagi minu stiihia olnud ning eriti viimastel aastatel tunnen ma ennast seal eriti ebamugavalt, sest kriitika asemel domineerib seal justnimelt sõim ja pole saladus, et algoritmid õhutavad seda veel takkagi. See on lihtsalt selline äri, kus tooteks oleme meie Sinuga ja ma pole kindel, kas ma ikka nii väga tahan olla lihtsalt kärbsepaberiks AI-ga vorbitud kaubanduslike teadaannete vahel. III Mis seal keerutada – et valimised on tulemas, siis  kulub ära kanal, kus ma saan ära öelda mis südamel - kartmata et mu seisukohad räuskamise ja kasutatud muruniidukite vahele ära upuvad. --- ## Kümme korda vaesemad? Algallikas: https://kallelaanet.ee/kumme-korda-vaesemad/ Avaldatud: 2026-10-17 Viimati muudetud: 2026-10-17 PPA liiklusjärelvalve juht osundas, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on öelnud, et tähistatud kiiruskaamera mõju kehtib kuni 500 meetrit ning sama kehtivat ka meil. Olles Tallinna ja Saaremaa vahet uhades ilmselt kilomeetrites maakerale tiiru peale teinud, võin ma Taavi Kirsi väitega empiiriliselt nõustuda – vaadake või seda, mis toimub Muhus. Praamilt maha veeredes jääb esimese kiiruskaamerani ju tervelt kümme kilomeetrit ja alati leidub neid, kes…, ah, te teate isegi.     Kui Riigikogus 2018 aastal valmistati ette mobiilsete kiiruskaamerate kasutuselevõttu, siis majanduskomisjonis küsiti konkreetselt: kas autojuhte tuleb mobiilsest kiiruskaamerast liiklusmärgiga hoiatada? Siseministeeriumi esindaja Veiko Kommusaar kinnitas, et selline kohustus tuleneb seadusest. Teemat arutati veel 2019. aasta alguses ning saadikutele, sh mulle jäi ühene arusaam, et hoiatusmärkide paigaldamine on mobiilsete kaamerate kasutamise loomulik osa. Esialgu politsei küll hoiatusmärke kasutas, kuid hiljem hakati sellest praktikast loobuma ja politsei väitis nüüd, et tegelikult ikkagi sellist seadusest tulenevat kohustust ei ole. 2024. aasta veebruaris põhjendas PPA liiklusjärelevalve juht Kirss, et Tallinnas mobiilsete kaamerate ees üldjuhul enam hoiatusmärke ei kasutata silmas pidades  justnimelt liiklusohutust: politseinikud oli teinud oma igapäevatöö käigus tähelepanekuid ja avastanud, et WHO jagab matsu: autojuhid vähendasid märki nähes küll kiirust, kuid sõitsid kaamerast mööda ja vajutasid seejärel jälle gaasi. Politsei leidis, et ootamatu kontroll võib mõjutada juhtide (ebasoovitavat)  käitumist tõhusamalt. 2025. aasta veebruaris otsustasid kolm riigikogulast – Madis Timpson, Marek Reinaas ja Valdo Randpere  asja seadusega üheselt ära määrata ja algatasid eelnõu, millega muudetaks mobiilsete kiiruskaamerate ette hoiatusmärkide paigaldamine kohustuslikuks. Politsei oli muudatusele vastu ja tõstatas isegi põhiseaduslikke küsimusi. Juunis võtsime seaduse siiski vastu 57 poolthäälega, kuigi ka vastaseid oli – kokku 12 saadikut. Juulis tõstis politsei mobiilsete kiiruskaamerate trahvimiskünnise seniselt kolmelt kilomeetrilt tunnis kuuele, augustis jõustus hoiatusmärkide kohustus. Tulemused on tähelepanuväärsed - kui 2025. aasta septembris vormistasid mobiilsed kiiruskaamerad 26 228 trahvi, siis tänavu septembris vaid 2939. Trahvide ligi kümnekordset vähenemist ei saa siiski kirjutada üksnes hoiatusmärkide arvele, see tuleneb kindlasti ka trahvimiskünnise tõstmisest, sest näiteks maanteel ei pruugi juht tõesti arugi saada, et ta 5 km/h lubatust kiiremini sõidab, eriti analoogpsidomeetriga autoga. Ma ühe ja kõige olulisema mõtte jätsin kõige lõppu. Kogu liiklusseadustiku olemasolu õigustus on ohutus. Mitte riigikassa täitmine või liiklusmärkide paigaldajatele tööjärje kindlustamine või veel midagi kolmandat. Ohutus ja veelkord ohutus. Teatavasti pidi esimeste mootorsõidukite tänavatele ilmumise aegu iga jõuvankri ees kõndima punase lipuga inimene. Reeglid on pooleteise sajandi jooksul märgatavalt liberaalsemaks muutunud, aga eesmärk on ju sama. Sellele ohutusele töötavad vastu inimlikud omadused, millest peamine on rumalus. Võib-olla mõni ütleks et „võimetus riske adekvaatselt hinnata“, aga ma jääksin oma määratluse juurde. Roolis olles telefoni nokkimine, millegi koukimine tagaistmelt jne. Vastutulev auto teeb ootamatu jõnksu ja ongi kõik. Sealt edasi tuleb juba märksa tõsisem kildkond – roolijoodikud ja kõik see, mis liigitub sihiliku või tahtliku käitumise alla, millega kaasneb vahele jäädes üldjuhul ka kriminaalvastutus. Võib-olla on see mõnele ka uudiseks, kuigi alateadlikult olete te seda kõik ammu teadnud, aga kümned ja kümned põhjalikud uuringud on kinnitanud, et sellist sihilikku ja rämedat reeglite rikkumist põhjustavad isiksusehäired: nartsissistlikud, domineerivad, antisotsiaalsed jne. Mingi liiklustrahv neid ei ravi. Seega üleüldise liiklusohutuse seisukohalt on hoiatusmärkide paigaldamise seadusesse raiumine peamiselt õigusselguse küsimus, samas riburadapidi kõigile trahvidega lajatamine on üksiti ka õigluse küsimus. Kui astuda jälle samm tagasi ja lähtuda ohutusest, siis näiteks unisel Kuressaare tänaval auto ninapidi keelumärgi mõjupiirkonda jätmise puhul võiks ju piirduda ka näpu viibutamisega. Mida aga teha tõeliste ohtude ehk teedel ja tänavatel lokkava rumaluse ja liiklusmaniakkidega, ma loomulikult öelda ei oska. --- ## Jaksu ja tervist, Enn! Algallikas: https://kallelaanet.ee/jaksu-ja-tervist-enn/ Avaldatud: 2026-10-14 Viimati muudetud: 2026-10-14 Enn Eesmaa on läbi aegade vanim Riigikogu liige. Niisugune sündmus vääris muidugi tähistamist. Oli õnnitlusi, oli lilli. Riigikogu kinkis Ennule meie riigilipu - selle päris lipu, mis Pika Hermanni tornis on lehvinud. Mina viisin talle purgi Saaremaa mett. Mõtlesin, et kui juba õnnitleda, siis ikka nii, et kingitusest ka mingit kasu oleks. Ja ütlesin Ennule mett üle andes, et Saaremaa mesilased soovivad talle jõudu ja jaksu märtsikuisteks Riigikogu valimisteks, sest justnimelt mesilasega ma tahan teda võrrelda. Parlament parlamendiks – jah, Enn on muhe ja tasakaalukas kolleeg, muidugi. Tark ja elukogenud, jaa. Aga teist ENNtsüklopeediat meie emakeelses raadioeetris ei ole.  Ma ei teaks muusikast pooli pudrunõusid, kui poleks seda saadet, mille jaoks Enn on aastakümnete jooksul nagu mesilind kandnud kokku seda mett, mida infoga väärindades meile moka peale määrida. Õigupoolest kõrva tilgutada. Et Sa ikka jaksaks, Enn! Pildi tegi Erik Peinar --- ## Jöudu, proua president! Algallikas: https://kallelaanet.ee/joudu-proua-president/ Avaldatud: 2026-10-12 Viimati muudetud: 2026-10-12 Kõigepealt tahan ma tänada meie uut presidenti kõne eest. Mitte selle kõne, mille ta presidendina pidas, vaid selle telefonikõne eest, mille ta tegi mulle siis, kui tülikas Laanet hammasrataste vahele kisti. Ma ei hakka siia kirja panema, millest me rääkisime, aga tahan veelkord tänada ja öelda, et sellest oli sellel keerulisel ajal palju abi. Aitäh Teile. Olen ka oma kolleegidele Riigikogus öelnud, et minu arvates on Ülle üks Eesti targemaid naisi. (Kohe peale Kaiet).   Õiguskantslerina on Ülle pidanud seisma selle eest, et võim püsiks põhiseadusega seatud piirides. Presidendina on tal teine roll, kuid põhiseadus on ikka seesama. Ja poliitikud, kellele tuleb seda aeg-ajalt meelde tuletada, on samuti suuresti needsamad. Soovin talle, et viie aasta pärast oleks ta endiselt seesama Ülle, keda olen tundnud üle kümne aasta. Et ta leiaks Kadrioru tegemiste kõrvalt aega ka iseenda ja oma lähedaste jaoks. Ja et tal säiliks huumorimeel. Seda läheb Eesti poliitikas kindlasti tarvis. --- ## Konstaabel Björk ehk “Aga mis te mulle teha saate!” Algallikas: https://kallelaanet.ee/konstaabel-bjork-ehk-aga-mis-te-mulle-teha-saate/ Avaldatud: 2026-10-10 Viimati muudetud: 2026-10-11 Kas te arvate ära, mis oli noore mendi Kalle Laaneti peamine unistus Saare maakonna politsei päevil? Muide, ment oli üks selleaegsetest võmmide ehk politseinike valdavalt käibel olnud hellitusnimedest, aga olla kuuldavasti käibel ka tänapäeval. Ei, nii naiivne ma ei olnud isegi sellel ajal, et oleks unistanud paha- ja kuritegude täiesti ära kadumist isegi meie suhteliselt turvalisel Saaremaal. Minu unistus oli hoopis, et iga Saaremaa ja Eesti politseinik oleks nagu konstaabel Björk Lillköpingist. Björk on Astrid Lindgreni loodud toreda politseionu arhetüüp, kes on selline rahulik ja turvatunnet sisendav, aga samas passib hoolega peale, et seadus kehtiks. Ja siis ta tõesti kehtib ka ja sealjuures kõigile. Nagu muistses eeskujulikus taluperes – reegleid kehtestatakse hellalt, kuid kindlalt ja kellelgi ei tule mõttessegi neid eirata. Sest nii ei käi. Aga kas lasteraamatus kirjeldatud korrakaitsja on tingimata ebarealistlikum kui meie tänapäevased ootused politseile? Mida me üldse politseinikult tahame? Et ta oleks nähtav, tunneks inimesi, hoiaks pahandused ära või ilmuks kiiresti kohale, kui need on juba juhtunud? Kuressaares on viimastel nädalatel noored poisid poes saiakesi söönud ja ülejäänu müügiletti tagasi pannud, kesklinnas veepomme loopinud ning paukudega linnarahvast ehmatanud. Sigatsemine mis sigatsemine. Saarte Hääl küsis inimestelt, mida selliste jõnglastega peale hakata. Vastuste hulgas oli üsna palju igatsust püksirihma järele. Üks vastaja polnud neid noortekampasid küll ise näinud, aga rihma soovitas ikkagi. Kas tõesti oli meie lapsepõlves kõik paremini? Kas püksirihmaga kasvatatud põlvkonnad olid nii eeskujulikud, et ei valetanud, varastanud, kakelnud ega sattunud kunagi politseisse? Kust need omaaegsed kurjategijad siis tulid? Ja mida me lapsele tegelikult õpetame, kui anname talle teiste vastu vägivallatsemise eest peksa? Et vägivald on lubatud, kui seda kasutab õige inimene? Kuressaare politsei andmetel oli tänavu 7. oktoobriks registreeritud 259 alaealiste väärtegu. Eelmisel aastal samal ajal 257 ja aasta varem 274. Millest siis tekib tunne, et noorsugu on äkki täiesti hukka läinud? Kas mõni eriti silmatorkav juhtum kaalub inimeste jaoks üles aastate statistika? Ja mida teeb meie ohutajuga teadmine, et nüüd jõuab iga „vägitegu” telefonikaamera vahendusel tuhandete inimesteni? Tänapäeval on sotsiaalmeediast saanud vahend, kus sigatsemistest tehtud video võib olla poisikestele palju väärtuslikum kui kogu ülejäänud päeva tegevus. Kas täiskasvanute pahased kommentaarid mõjuvad sellisel juhul karistusena või saavad poisid hoopis selle tähelepanu kätte, mida nad otsisid? Samas ei tahaks ma kuidagi õigustada seisukohta, et poisid on poisid ja las möllavad. Kes on pidanud oma töö juures tegelema inimestega, kellele õigel ajal piire ei seatud, teab, kui kalliks see hiljem võib minna ja paraku enamasti ka läheb. Aga mida tähendab piiride seadmine? Kas seda, et pahateole järgneb arusaadav tagajärg, või seda, et täiskasvanu peab oma üleolekut jõuga tõestama? Ja kui alla neljateistaastane teatab politseinikule, et talle ei saa midagi teha, siis kas tema mure on karistamatuse tunne või hoopis arusaam, et ainus põhjus seadust järgida on hirm karistuse ees? Kui laps ei karda enam püksirihma, kas ta ei saagi siis õppida teiste inimestega arvestama? Saarlane Vahur Reede on nii Saarte Hääles kui ka sotsiaalmeedias tõstatanud hoopis teise küsimuse. Tema hinnangul on politsei linnapildist sisuliselt kadunud ning tegeleb peamiselt tagajärgede, mitte pahanduste ärahoidmisega. Ta meenutab, kuidas kolmkümmend aastat tagasi kogunesid Saare maavanema juures igal nädalal politsei, päästeameti, piirivalve, kiirabi ja kohaliku võimu esindajad, arutasid maakonna olukorda ning leppisid kokku, millele tähelepanu pöörata. Reede küsib, mis sellest kõigest nüüdseks saanud on. Mina küsiksin lisaks, kas sellise koostöö väärtust osatakse tänapäeval üldse mõõta. Kui palju pahandusi jäi omal ajal olemata tänu sellele, et asjaosalised üksteist tundsid, rääkisid ja said vajaduse korral kohe tegutseda? Või mäletame ka siin minevikku ilusamana, kui see tegelikult oli? Reede kirjeldab ka üht üsna uskumatut juhtumit Kuressaare kesklinnast. Ta märganud, et 30 km/h piirangu liiklusmärgid olid valesse suunda pööratud, ning läinud sellest rääkima läheduses politseiautos istunud tuttavatele politseinikele. Need olevat soovitanud tal helistada numbril 112, sest ilma häirekeskuse korralduseta ei saavat nad asja kontrollima minna. Reede helistaski ja mõne aja pärast tuli politseinikele raadio teel korraldus märke vaatama minna. Kui see lugu kirjeldab tollast töökorraldust täpselt, siis mida me sellise süsteemiga võitnud oleme? Kas politseinik peab tõesti ootama kusagilt kaugelt tulevat korraldust, et kontrollida seda, mida kohalik elanik talle otse ütleb? Kas see on tõhus juhtimine või oleme jõudnud olukorda, kus politseiniku enda otsustusvõime on muutunud organisatsiooni jaoks riskiks? Vahur Reede kirjutab, et Kuressaare kesklinn on turvakaameraid täis, kuid politsei ei saa nende pilti reaalajas jälgida. Millise probleemi selline korraldus lahendab? Kaamerate olemasolu ei tähenda muidugi, et politsei peaks kõiki inimesi ööpäev läbi jälgima. Aga milleks neid siis üldse kasutatakse ja kes saab otsustada, millal nende abi vaja läheb? Kui oleme loonud järjest rohkem võimalusi olukorrast ülevaate saamiseks, kas oleme samal ajal muutnud järjest keerulisemaks selle ülevaate põhjal tegutsemise? Maailmas on uuritud jalgsipatrullide mõju inimeste turvatundele ning leitud, et politseiniku nähtavus ja vahetu suhtlus kohalikega esiteks suurendab usaldust ja teiseks vähendab pisirikkumiste esinemissagedust. Aga kuidas mõõta seda, et politseinik tunneb mõnd pahandusi tegevat poisiklutti nimepidi ja saab temaga rääkida enne, kui tekib vajadus käeraudade järele? Kas tänapäevane tulemusjuhtimine üldse oskab sellist tööd hinnata, kui sündimata jäänud õigusrikkumist pole võimalik aruandesse kirjutada? Ja kui kohalik politseinik tunneb oma inimesi, aga tal pole enam võimalust oma teadmiste põhjal ise tegutseda, siis mida me selle teadmisega peale hakkame? Kas tõhusam politsei on see, kes jõuab väljakutsele viie minutiga, või see, kelle piirkonnas väljakutset üldse ei tekkinud? Muidugi saaks kõik hädad ka politsei liigse tsentraliseerimise süüks panna. Kui tänaval midagi juhtub, saab küsida, kus politsei silmad olid? Aga politsei võib küsida, kus olid lapsevanemad? Vanemad omakorda, mida koolis õpetatakse, kool saab osutada lastekaitsele ja omavalitsus riigi vähesele rahale. Aga kes siis lõpuks võtab vastutuse selle poisikluti eest, kes peab karistamatust oma põhiõiguseks ja sellega sotsiaalmeedias hoopleb? --- ## Homne ei ole kunagi tänase pikendus Algallikas: https://kallelaanet.ee/homne-ei-ole-kunagi-tanase-pikendus/ Avaldatud: 2026-10-09 Viimati muudetud: 2026-10-13 Üheksakümnendate lõpul arvasin ma lihtsameelselt, et nimega Solikamsk mul selles elus enam kokku puutuda ei tule. Sest peamiselt maksupettustega tegelenud (pluss loomulikult kõik muu, mis maffia juurde käib) ja „Solikamskije” nime kandnud kuritegeliku grupeeringu peksis Eesti riik enne sajandivahetust laiali ning ninamehed putkasid Venemaale, kui mälu ei peta. Aga näed, Solikamsk on jälle teema, nüüd küll juba välis-, mitte siseministeeriumile peavalu valmistajana. Kuigi nii kategooriline ja mustvalge see piir ei ole, sest õigupoolest on see kõigele lisaks veel ka kaitseministeeriumi teema. Vähemasti sel juhul, kui me minevikust midagigi õppinud oleme. Venemaa riigile kuuluva Solikamski tehase toorainest sõltub Sillamäel tegutsev Silmet, mille toodang aitab omakorda vähendada Euroopa sõltuvust Hiinast. Seega vajame Venemaa abi, et vähendada sõltuvust Hiinast, samal ajal kui üritame vähendada sõltuvust Venemaast. Noh, vähemalt eesmärgid on meil selged. Selsamal 1998. aastal, kui kaitsepolitsei Solikamski grupeeringut rappis, kirjutas Äripäev juba Silmeti täielikust sõltuvusest Solikamski tehase toorainest. 2022. aastal moodustas Venemaa tooraine Silmeti haruldaste muldmetallide sisendist ligikaudu 70 protsenti. Nüüd on aasta 2026 ja arutame, kas Venemaa ettevõttele sanktsioonide kehtestamine võiks meie enda tööstusele liiga teha. Millal täpselt me oleks pidanud aru saama, et siin võib probleem tekkida? 1998. aastal? 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi? Või 2022. aastal? Ja kui mõnele probleemile on kolmkümmend aastat tähelepanu juhitud, siis kas seda saab enam nimetada ootamatuseks? Möödunud aastal moodustas Euroopa Liitu imporditud haruldastest muldmetallidest Venemaalt sisse veetu veerandi kogu kogusest. Majandusel on omad seaduspärasused ja uue kaevanduse rajamine ei käi nii, et Brüsselis võetakse vastu otsus ja järgmisel hommikul tulevad Austraaliast laevad toorainega. Aga kelle ülesanne oli nende laevade peale õigel ajal mõelda? Ettevõtte, Eesti riigi või Euroopa Liidu? Ja kui kõik kolm on probleemist teadlikud, kuidas saab juhtuda, et aastakümneid hiljem on see ikka lahendamata? Kui me 2000. aastate alguses oma maja ehitasime, ütles isa: „Poiss, ahjud tuleb ka ikka sisse teha.“ Mina mõtlesin, et mis nalja ta teeb. Igas toas on elektriradiaator, elekter on odav, milleks veel ahi, niigi oli iga kroon arvel. Ega ma temaga eriti vaielnud, aga minu argumentidele küsis isa vastu: „Aga kui elekter ära kaob?“ No kuhu ta kaob?! – mõtlesin mina. Ahju ka ei ehitanud, lasin kamina teha. Möödus kümmekond aastat ja suurde tuppa kerkis ahi. Isa ei teadnud tulevastest elektrihindadest rohkem kui mina. Aga ta oli elukogenum. Põlvkondade vahe. Nüüd kaalume eelolevaks talveks taas elektri, gaasi ja kaugkütte kulude kompenseerimist. Kui energia on odav, oleme turumajandusega rahul. Kui hind tõuseb, vaatame riigi poole. Kompensatsioon muidugi energiat odavamaks ei tee, ainult arve maksja vahetub. Ja tekib küsimus, kui kaua me kavatseme tagajärgi kinni maksta, selle asemel et mõista, miks me nende tagajärgedeni ikka uuesti jõuame. Ahju ehitamine ja Euroopa tööstusele uute tooraineallikate leidmine on muidugi võrreldamatud ettevõtmised. Ent mõlema puhul on tegemist kulutusega, mille mõistlikkus selgub sageli alles siis, kui midagi läheb halvasti. Varuvariant tundub raiskamisena seni, kuni seda vaja pole. Ettevõtte juhilt oodatakse täna võimalikult väikseid kulusid ja head majandustulemust. Soomes soovitatakse majapidamistel olla valmis vähemalt kolm päeva ilma tavapäraste teenusteta toime tulema. Jaapan hakkas pärast 2010. aasta konflikti Hiinaga otsima haruldastele muldmetallidele uusi tarneallikaid ning investeerima Austraaliasse. Mõlemal juhul maksab valmisolek midagi juba täna. Samas ei saa kõiki võimalikke kriise ette näha ega iga riski vastu kindlustust osta. Kuidas siis otsustada, milline ettevaatus on arukas ja milline lihtsalt kallis hirm? Mürskutest ma parem ei räägigi, sest praegu ei ole see valikute küsimus, kui naaber on selline nagu ta on. Ehk ongi meie kõige suurem eksimus soov käsitleda tulevikku millegi ette teada olevana. Me koostame arengukavasid, prognoosime hindu, arvutame tasuvust ja eeldame, et maailm käitub enam-vähem nii, nagu ta seni käitunud on. Kui ei käitu, nimetame juhtunut kriisiks, moodustame komisjoni ja hakkame otsima raha tagajärgede leevendamiseks. Isa ei pidanud mulle omal ajal loengut energiajulgeolekust ega riskijuhtimisest. Ta ütles, et tehke ahi ka. Igaks juhuks. Isa ei teadnud, milliseks tulevik kujuneb, ja mina ei teadnud samuti. Aga tema oskas arvestada selle teadmatusega. Täiendus 13.10.2026 Loe ka Eerik-Niiles Krossi arvamuslugu (paraku küll maksumüüri taga): Eerik-Niiles Kross: Silmet tegutseb nüüd vaid venelaste armust. Olukord tuleb lahendada! Pakun, kuidas. https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120617475/eerik-niiles-kross-silmeti-tehas-tegutseb-nuud-vaid-venelaste-armust-olukord-tuleb-lahendada --- ## “Meie” lehmad looduse ja riigi kaitsel Algallikas: https://kallelaanet.ee/meie-lehmad-looduse-ja-riigi-kaitsel/ Avaldatud: 2026-10-09 Viimati muudetud: 2026-10-09 Meie maja taga käib juba aastaid viis veist. Alati on nad kohal jaanipäeval, kui teeme lõket, sest nad on loomult uudishimulikud ja tulevad üle vaatama, millega need kahejalgsed seal jälle tegelevad. Ja äkki neil on sel aastal ka seda leiba pisut üle. Vasikad kepsutavad ringi, suuremad vaatavad eemalt ja mäletsevad. Idüll. Saaremaal on küllalt kohti, kus veel mõnikümmend aastat tagasi ulatus pilk üle rannakarjamaade mereni, aga nüüd kasvab seal kõrge roostik. Kohati ei pääse sõna otseses mõttes merele ligigi. Mis siis juhtus? Kas lihtsalt loodus võttis inimese käest oma maa tagasi või kadus inimene koos loomadega maastikust, mille ta ise oli sajandite jooksul kujundanud? Rannaniit ei ole ju päris samasugune loodus nagu põlismets. Selle liigirikkus on kujunenud suuresti tänu karjatamisele. Kui loomad kaovad, hakkavad kasvama pilliroog ja võsa ning kaovad omakorda paljud linnud ja taimed, kellele oli vaja avatud maastikku. Nii et looduse kaitsmiseks tuleb takistada loodusel tegemast seda, mida ta ilma inimeseta teeks? Päris omapärane vastuolu. Põhjamaades on sama murega tegeldud aastakümneid. Kui traditsiooniline karjakasvatus rannaniitudel hääbus, kadusid ka avatud niidud. Eestis kulutatakse nüüd Euroopa Liidu ja riigi raha nende taastamisele. Ma vaatasin järgi, et pärandniidu karjatamise eest makstakse tänavu toetust 185 eurot hektari kohta. Aga kas see on piisav, et keegi tahaks loomi kodust kaugel rannaniitudel pidada, neile sinna aiad rajada ja iga päev nende eest vastutada? Või on lihtsam kulutada raha kinnikasvanud ala taastamisele siis, kui viimane karjakasvataja on ammu loobunud? Ja kas oleme üldse osanud hinnata, millist tööd need loomad meie jaoks tasuta tegid ajal, mil keegi seda veel looduskaitseks ei nimetanud? Keskkonnanõuded teevad asja ju omajagu veel keerulisemaks. Ühest küljest vajame loomi, kes hoiaksid rannaniidu avatuna. Teisalt võib liigne karjatamine kahjustada pinnast, häirida lindude pesitsemist ja mõjutada vee kvaliteeti. Loomulikult on sellelgi mõte sees. Aga kes ja kuidas otsustab, millal on loomi liiga palju ja millal jälle liiga vähe? Kas ühe ja sama ranniku puhul saab lähtuda ainult looduskaitselisest eesmärgist või tuleks arvestada ka inimeste ligipääsu, kohaliku elu ja maa kasutamise traditsioonidega? Ning kas meil jätkub inimesi, kes seda kõike korraldaksid, kui loomapidamine muutub järjest kulukamaks ja keerulisemaks? Siis on veel üks vaatenurk, millele me rannaniitudest rääkides eriti sageli ei mõtle ja nüüd kirjutab siin inimene, kes on riigikaitse peale mõelnud tavakodanikust pisut enam. Eesti on mereriik, mille rannajoon on üks Euroopa pikemaid suhtes maismaa pindalaga. Ja me kulutame praegu üsna palju aega ning raha selle üle arutamisele, kuidas oma rannikut võimaliku agressiooni korral kaitsta. Mida tähendab ranniku kaitsmise seisukohalt see, kui kunagine avatud rannaniit on muutunud mitme meetri kõrguseks roostikuks? Kas parem nähtavus võib teatud olukorras olla julgeolekueelis? Ja kui võib, siis on see kunagi olnud üks argument rannamaastike hooldamise üle otsustamisel? Minu teada mitte. Ma ei taha kuulutada pilliroogu julgeolekuohuks. Roostikul on looduses oma koht, seal elavad linnud ja muud liigid, ning ranniku taimestik aitab teatud tingimustes leevendada lainete ja üleujutuste mõju. Ehk siis – kõrge taimestik võib nähtavust piirata, teisalt kaitsta rannikut tormikahjustuste eest. Aga on see paratamatus, et looduskaitsjad käsitlevad ühte ja sama ala elupaigana, põllumehed karjamaana ning riigikaitsjad hoopis kolmandast vaatenurgast, ilma et keegi neid käsitlusi omavahel kokku paneks? Saaremaa rannakarjamaad on olemas olnud palju kauem kui meie tänased ministeeriumid, määrused ja arengukavad. Neid ei kujundatud kunagi ühe ametkonna eesmärkide järgi. Seal karjatati loomi, rannast mindi merele, püüti kala ja elati oma igapäevast elu. Selle tulemusena tekkis maastik, mida peame nüüd sedavõrd väärtuslikuks, et kulutame raha tema säilitamiseks. Kas oleme mõnikord läinud nii hoogu kogu meie elu eri valdkondadeks jagamises, et ei näe enam nendevahelisi seoseid? --- ## Saaremaalt tsikliga tööle Algallikas: https://kallelaanet.ee/saaremaalt-tsikliga-toole/ Avaldatud: 2026-10-02 Viimati muudetud: 2026-10-11 Minu keskeakriis jõudis kohale paarkümmend aastat tagasi ja leidis väljundi 850 kuubikulise mootoriga Suzuki Marauderis, millega sõidan tänaseni. Ei saa öelda, et oleksin just pöörane tsiklimees. Tänavu olen sõitnud kokku umbes tuhat kilomeetrit, viimati augustis. Mõned korrad Tallinnas ja mandril, rohkem ikka Saaremaal. Varasematel aastatel oleme Kaiega koos saarel ringi sõitnud, kõige kaugem mootorrattareis on mind viinud koos sõpradega Leetu. Mõni toonane sõidukaaslane on vahepeal mootorratta maha müünud, sest pere, lapsed ja muud kohustused nõuavad oma. Tänavu kevadel tulid Riigikogus mulle külge Varro Vooglaid, Rene Kokk ja Toomas Uibo. Uurisid, kas ma ikka tsikliga ka sõidan veel. Kui selgus, et sõidan küll, rääkisid nad mulle tärganud mõttest lubada mootorratturid linnades bussiradadele. Mõte tundus arutamist väärt, sest mootorrattaga Tallinna tipptunniliikluses seismine pole just kõige meeldivam ajaviide. Autoga istud mugavalt rooli taga, jalg piduril, kuulad raadiot, nokid nina ja ootad. Kiivriga nina nokkida ei saa. Lisaks tuleb hoida tasakaalu, käiata sidurit et iga paari meetri järel uuesti seisma jääda. Pole siis ime, et osa mootorrattureid „nõeluvad“. Aga kumb on liikluses ohtlikum, kas autode vahel sõeluv mootorratas või mootorratas, mis liigub ühtlaselt mööda eraldi sõidurada? Ja mida arvavad sellest bussijuht, jalgrattur ning jalakäija, kes ei pruugi bussirajal mootorratast oodata? Mai keskel algatasime kuuekesi liiklusseaduse muutmise eelnõu. Lisaks meile olid algatajad Madis Timpson ja Tanel Tein. Pange tähele, millistesse erakondadesse need mehed kõik kuuluvad ja mida nad muudes küsimustes arvavad ehk teisisõnu pole tegemist just seltskonnaga, kes igal hommikul üheskoos maailma parandamise plaane peaks. Aga mootorrataste puhul leidsime ühise keele. Kas sellepärast, et meil on kõigil isiklik kogemus sama probleemiga? Ja kui jah, siis miks on mõnes üsna lihtsas praktilises küsimuses võimalik kokkuleppele jõuda inimestel, kes suurtes poliitilistes vaidlustes üksteisele sageli üsna teravalt vastanduvad? Käisime oma mõtet arutamas ka Politsei- ja Piirivalveametis. Minule jäi sealsest kohtumisest arusaam, et mootorrataste bussirajale lubamises nähakse liiklusohutuse seisukohalt võimalikke eeliseid. Tallinna linnavalitsus oli aga eelnõule vastu. Linn kardab, et täiendavad sõidukid ühissõidukirajal võivad hakata takistama busse ja mõjutama nende graafikus püsimist. Aga kas nende eesmärkide vahel on tegelik vastuolu? Kui suur on mootorrataste hulk, mis bussiraja liiklust märkimisväärselt mõjutaks? Kas ühelgi Tallinna tänaval on seda mõõdetud või usaldame kõhutunnet? Britid on seda võimalust katsetanud ja uurinud, kuid jõudnud üsna ettevaatlikule järeldusele. Londonis on mootorrattad saanud enamikul linnatranspordiameti hallatavatest bussiradadest sõita juba aastaid. Mõnel teel võib lahendus liiklust parandada, teisel mitte, ning mõju ohutusele pole kõigis uuringutes ühesugune. Seepärast on seal jäetud kohalikele omavalitsustele otsustusruumi. Kas meil võiks olla samamoodi? Või tekitaks eri linnades kehtiv erinev kord hoopis segadust? Ja kas üleriigiline seadusmuudatus on parim lahendus probleemile, mille tegelik suurus võib Tallinnas, Tartus ja Pärnus olla hoopis erinev? Kuigi ega see päev ei pruugi olla mägede taga, kus bussirajad on lisaks Tallinnale teemaks ka teistes suuremates linnades ja äkki see on hoopis hea, kui raamistik on ees olemas? Eelnõu läbis 30. septembril Riigikogus esimese lugemise. Edasine saatus pole veel teada. Küllap leiab igaüks piisavalt argumente nii poolt kui vastu, olenevalt sellest, kas ta vaatab asja mootorratta sadulast, bussiroolist või jalgratta seljast. Aga liikluskorralduses ongi üks omapärane vastuolu. Kõik tahavad kiiresti ja turvaliselt kohale jõuda, kuid iga liikleja peab sageli kõige mõistlikumaks just seda lahendust, mis sobib tema enda liikumisviisiga. Kas me suudame kujundada reegleid, milles ühe inimese mugavus ei tule teise turvalisuse arvelt? Ning kuidas teha vahet põhjendatud ettevaatusel ja harjumusel pidada kõike senisest erinevat ohtlikuks? Minu Suzuki ei muutu sellest seadusest ei kiiremaks ega uuemaks. Ega ma kavatse ka hakata iga päev Saaremaalt Tallinna tööle sõitma, et bussiraja eeliseid nautida. Aga kas poleks päris hea, kui oskaksime ka suuremates küsimustes mõnikord samamoodi alustada? Mitte sellest, millisesse erakonda keegi kuulub, vaid sellest, mida inimene on ise kogenud ja mida teised sama olukorra kohta teavad. Kuue eri maailmavaatega mootorratturi ühine eelnõu ei tõesta veel, et nende idee on õige. Kuid kui Riigikogus on võimalik vähemalt ühes liiklusküsimuses üle erakonnapiiride koostööd teha, siis miks peaks see muudes küsimustes nii keeruline olema? --- ## Kes kaitseks riiki kahtlejate eest? Algallikas: https://kallelaanet.ee/kes-kaitseks-riiki-kahtlejate-eest/ Avaldatud: 2026-09-28 Viimati muudetud: 2026-10-09 Kui mul vähegi aega on, siis ma loen läbi kõik artiklid, millel on mingigi seos psühholoogiaga. Kui mul siin vahepeal rohkemgi aega käes oli, siis võsaga võitlemise vahepeal ma otsisin neid lugusid juurdegi. Kas nüüd just peamiselt, aga igatahes ka sellest huvist, et püüda aru saada nendest, kes minust kardinaalselt teistmoodi maailmast aru saavad. Muidugi lähebki ümbritsevast tohuvabohust arusaamine iga tunniga üha keerulisemaks, aga see ei saa olla ainus põhjus. Koolis käinud inimene võiks ju näiteks aru saada, et jah, ravimitööstus lõikas COVIDist ilmselt hiigelkasumeid, aga miks on koolis käinud inimesel nii raske leppida versiooniga, et tegemist on lihtsalt ilmselge konjunkturismiga? Kas oleme unustanud, et sündmustel on ajaline järjekord? Et kui keegi millestki kasu saab, ei tähenda see veel, et tema selle põhjustas? Või on see järeldus liiga mugav, et sellest loobuda? Kui sul on süüdlane olemas, pole ju enam vaja kaugemale vaadata. Relvatööstusega on asi keerulisem. Sõjad tähendavad tohutuid tellimusi ja küllap leidub maailmas ka relvatootjaid, kelle märjas unenäos kestavad sõjad igavesti. Kas sõjatöösturid võivad sõdade jätkumisest huvitatud olla? Muidugi võivad. Aga kui kaugele nende mõju tegelikult ulatub? Kas kasum võib olla ühtaegu sõja tagajärg kui selle puhkemist soodustav asjaolu? Hobbes kirjutas juba 17. sajandil Leviathanis kuidagi nii: Kui tavalisel inimesel saab eneseuhkus riivata, võib järgneda tüli. Kui sama juhtub piiramatu võimuga valitsejaga, võib järgneda sõda. Mis toimub inimese peas hetkel, kui kahtlusest saab veendumus? Eriti siis, kui tõendeid ei otsitagi, sest kognitiivne dissonants ei lase. Kas põhjuseks on maailma järjest kiirem muutumine? Või meie alateadlik soov, et igal sündmusel oleks keegi, kes seda juhib, kelle süüks selle saaks panna? Juhus, eksimus ja mitme asjaolu õnnetu kokkulangemine ei ole ju kuigi rahuldust pakkuvad seletused. Ja siit pole enam pikk maa minna süvariigini. Kui valitsused vahetuvad, aga inimese meelest ei muutu midagi, siis kes tema arvates tegelikult juhib? Kas ametnik, kes on üle elanud seitse ministrit, on demokraatliku riigi järjepidevuse kandja või märk sellest, et valimised ei määra enam kuigi palju? Kus lõpeb ametniku sõltumatus ja algab võim, millele keegi pole mandaati andnud? Ning kuidas eristada tegelikke varjatud huve väljamõeldutest, kui ka nende uurijate usaldusväärsuses kaheldakse? Mind huvitab, kuidas inimene üldse jõuab selleni, et ütleb: vaat mina seda riiki enam ei usalda. Milles ta pettunud on? Poliitikutes, ametnikes, kohtutes? Või juba demokraatias endas? Ja miks peaks ühe ministri rumalus või mõne ametiasutuse fopaa tähendama, et kogu riik on lootusetu? Kas inimene oskab neid asju enam üksteisest lahutada? Aga võib-olla ei oska seda alati ka riik ise. Kui võimulolijad räägivad enda kritiseerimisest kui riigi kahjustamisest, siis kas nad ei õpeta meile tahtmatult sedasama segadust? Et valitsus, riik ja kodumaa ongi üks ja seesama ning rahulolematus ühega tähendab truudusetust kõigile kolmele? Muide, Ukrainas kritiseeritakse nii valitsust kui presidenti ka sõja ajal, ent inimesed kaitsevad oma maad. Tõsi, mitte kõik. Ja nüüd - kas desertöörlus on argpükslus, enese alalhoiu instinkt või pettumuse tagajärg- kas siis sellist Ukrainat me tahtsime? Kas need, kes võitlevad, kaitsevad presidenti, parlamenti või kodu, kuhu nad loodavad kunagi tagasi pöörduda? Isegi kui seal on nüüd ainult varemed. Ja kui inimene ei usalda oma riigi juhte, kuid on valmis oma kodumaa eest surema, siis kas tema riigitruuduses saab üldse kahelda? Me loeme kokku tanke, suurtükke, laskemoona ja kaitsekulutuste protsente. Aga kuidas mõõta seda, kas inimene peab oma riiki kaitsmisväärseks? Ega ükski riik saa lubada, et tema juhid ei eksi, ametnikud ei tee rumalusi või et meie kõigi huvid langevad alati kokku. Aga mida saab riik oma kodanikult oodata, kui see kodanik on jõudnud veendumusele, et riik pole enam tema oma? Kas kaitsetahe saab tugineda üksnes kohusetundele? Ja kas kodumaarmastusest piisab ka siis, kui usaldus riigi vastu on kadunud? Kui inimene ütleb, et tema seda riiki ei kaitse, siis mida ta tegelikult ütleb? Kas ta on kodumaale selja pööranud või ei suuda ta enam eristada oma kodumaad inimestest, kes seda parajasti valitsevad? Ja kumb peaks meid rohkem muretsema panema – kas see, et inimene oma riiki enam ei usalda, või see, et me ei tea, miks ja kuhu ta selle usalduse kaotas? Siiani ma pole vastuseid leidnud, tuleb edasi otsida. --- ## Millele robotite müüjad vastata ei oska Algallikas: https://kallelaanet.ee/millele-robotite-muujad-vastata-ei-oska/ Avaldatud: 2026-09-24 Viimati muudetud: 2026-10-11 Aastaid oli nii, et kui ma lõpuks Tallinnast koju ehk Saaremaale sain, ootas mind muruniiduk.  Keskmiselt kulus kolm ja pool tundi, sõltuvalt sellest, kui kaua olin ära olnud ja kui usinalt rohi vahepeal kasvanud oli. Nii juhtuski, et Kai sai küll mehe nädalavahetuseks koju, aga suure osa laupäevast veetis too muruniidukiga. Ajast oli tuline kahju. Tol ajal polnud roboteid veel kaugeltki iga maja ümber vuramas ja ega need odavad ka ei olnud. Proovisime kõigepealt leida inimest, kes oleks nõus selle töö enda peale võtma. Täiskasvanute hulgast polnud see sugugi lihtne. Kellel oli oma töö, kellel omad tegemised ja kellel ilmselt lihtsalt parematki teha kui võõrast muru niita. Jah, nüüd on firmad, aga siis ei olnud. Siis hakkasime tuttavate hulgast otsima peresid, kus kasvasid parajas vanuses lapsed. Nemad võiksid ju suvel natuke tööd teha ja taskuraha teenida, meie saaksime oma ühiste nädalavahetuste hinnalised tunnid. Ja leidsime ka ja mure oli murtud. Tänaseks on meie enda lapselapsed nii suureks kasvanud, et võõrast tööjõudu pole enam tarvis otsida. Algul arvasime, et kaheteistaastane poiss on juba parajas eas, et niisugust tööd teha. Siis selgus, et ka üheksa-aastane noorem vend ei arva sugugi, et vanus peaks töötegemise ainuõiguse suuremale vennale andma. Tema tahtis samuti raha teenida. Ja mis veel olulisem - ta kohe tahtis tööd teha. Kui vanemal vennal polnud parajasti võimalik tulla ja muru ootas niitmist, oli noorem kohe valmis teda asendama. Kui mõlemad kohal olid, läks juba keerulisemaks. Vanem leidis, et see on tema töö, noorem aga, et ka temal on õigus tööd teha ja selle eest tasu saada. Ma ei tea, kas seda peaks nimetama konkurentsiks, ettevõtlikkuseks või lihtsalt vendade vaheliseks vägikaika vedamiseks, aga töö pärast tekkis tillukene tüli. Mis tegelikult oli tore, sest tavaliselt kuuleb vanematelt pigem kurtmist, et lapsi ei saa kuidagi tööle. Meie pere sellesse listi ei mahu. Aga siis. Seitsmeaastane vend vaatas suuremate tegemisi ja leidis, et temagi võiks midagi kasulikku teha. Talle leidsime siis teistsuguseid, jõukohasemaid ülesandeid. Kõigile ju ühesugust tööd anda ei saa ning tahtmine midagi teha ei tähenda veel, et iga tööriista kasutamine oleks lapsele ohutu. Aga kust tuleb see tahtmine töötada? Kas sellest, et vanem vend saab raha ja noorem ei taha kehvem olla? Kas soovist ennast suuremana tunda? Või on lapse jaoks tähtis hoopis teadmine, et tema tehtud tööd on päriselt vaja, mitte ei mõelda vanaisa poolt välja mingit tegevust lihtsalt selleks, et laps jalust ära saada? Ja kas töö eest maksmine õpetab lapsele töö väärtust või hoopis seda, et ilma rahata pole mõtet lillegi liigutada? Tasu suurusest ma parem ei räägi. Võib juhtuda, et vahel maksan liiga palju. Aga mille järgi peaks vanaisa üldse otsustama, mis on lapselapse töö õiglane hind? Kas selle järgi, palju maksaks sama töö tegemine mõnele ettevõtjale, või selle järgi, mida laps oma teenitud rahaga peale hakkab? Ja kui suurem vend suudab niita kiiremini kui noorem, siis kas nende tasu peaks olema erinev? Me tahame, et lapsed õpiksid raha väärtust tundma, aga millal peaksid nad õppima ka seda, et kõige paremini tehtud töö ei tarvitse olla kõige paremini tasustatud? Sest neid ootab päris maailm ja teatavasti täiskasvanute maailmas pole need kaks asja sugugi alati omavahel seotud. Nii ei peaks olema, aga nii on. Nüüd on ammu käes ajad, kus mururoboti ostmiseks ei pea neeru maha müüma. Aga meie vana niiduk töötab ja lapselapsed tahavad endiselt taskuraha teenida. Ühel päeval jääb see niiduk muidugi seisma. Poisid kasvavad samuti suureks ning küllap tekivad neil siis muud tööd ja muud huvid. Võib-olla ostamegi lõpuks roboti. Aga mille üle ma siis rohkem rõõmu tunneksin: kas selle üle, et masin on meid järjekordsest tüütust tööst vabastanud, või selle üle, kui mõni lapselaps ei tule mitte lihtsalt raha küsima, vaid vahest meil oleks talle mingit tööd anda? Kas seda saab üldse mururoboti hinnaga võrrelda? --- ## Kas Eesti sõjalaevad tõesti peavad tulema Lõuna-Koreast? Algallikas: https://kallelaanet.ee/kas-eesti-sojalaevad-toesti-peavad-tulema-louna-koreast/ Avaldatud: 2026-09-14 Viimati muudetud: 2026-10-11 Saaremaa randades on laevu ehitatud ammu enne Eesti riigi sündi. Mehed, kelle haridus piirdus mõne klassi külakooliga, oskasid teha aluseid, millega sõideti Taani väinadeni ja ka selliseid jurakaid, millega mindi ookeanile. Tänapäeval on meil insenerid, arvutid, maailmatasemel seadmed ja ettevõtted, kes ehitavad laevu mitmekümne riigi tellimusel. Aga nüüd, kui Eesti mereväele on vaja uusi sõjalaevu, vaatame mujale. Ega selles iseenesest midagi halba ole. Näiteks Lõuna-Koreas osatakse laevu ehitada küll ja kuidas veel. Aga mida me Eestisse oma laevaehitajate näol siis õieti oleme kasvatanud? Eesti merevägi kavandab nelja uue aluse hankimist, millest kaks oleksid mõeldud ranniku lähedal ja kaks avamerel tegutsemiseks. Esialgsed pakkumused on esitanud Lõuna-Korea Hanwha ja Hyundai, Rootsi Saab ning Saaremaa Baltic Workboats. Otsust pole küll veel tehtud. Riik on rääkinud Eesti ettevõtete kaasamisest, kuid kui suur osa tööst tegelikult siin tehtaks, selgub alles läbirääkimistel. Miks peaks maksumaksjat huvitama, kus tema raha eest laev ehitatakse? Kas oluline pole mitte see, et merevägi saaks võimalikult kiiresti võimalikult hea laeva võimalikult mõistliku hinnaga? Või on sõjalaev niisugune kaup, mille puhul kõige odavam pakkumine ei tarvitse kaugeltki tähendada kõige odavamat tulemust? Nasval tegutsev Baltic Workboats on ehitanud juba sadu laevu. Muuhulgas valmisid seal 2020. aastal kaks Eesti mereväe väekaitsekaatrit. Tänavu augustis ristiti samas riigi uus, 38 meetri pikkune mitmeotstarbeline töölaev KRATT. Veel kõnekam on Euroopa Kaitsefondi toel arendatav EUROGUARD. Selle 45-meetrise poolautonoomse ja erinevateks ülesanneteks kohandatava sõjalise laevaplatvormi kere on Nasval valmis ning kogu arendusprojekti maksumus ulatub 95 miljoni euroni. Tegemist pole mõne saarlase garaažis kokku keevitatud unistusega, vaid Euroopa riikide ja ettevõtete ühise arendusega, mida juhitakse Eestist. Tõsi, prototüübi ehitamine ei tõesta veel võimet valmistada kõiki mereväele vajalikke laevu, koos relvastuse ja keeruliste juhtimissüsteemidega. Aga millise järelduse peaksime tegema sellest, et Euroopa usaldab meile tuleviku sõjalaevaplatvormi arendamise, samal ajal kui meie enda mereväe hankes pole veel selge, kui palju tööd võiks Eestis teha? Soomlased ehitavad oma neli uut Pohjanmaa-klassi korvetti Raumas. Poolakad ehitavad Gdynias kolme moodsat fregatti, mille projekt pärineb Suurbritanniast. Kusjuures poolakad ei ostnud brittidelt ainult jooniseid, vaid sõlmisid kokkulepped teadmiste ja tehnoloogia üleandmiseks. Miks peavad nad oluliseks, et laevad ehitataks nende enda maal? Kas töökohtade pärast, mida on muidugi alati meeldiv valijatele lubada? Või on küsimus ka selles, mida riik ise oskab teha päeval, mil tal pole enam võimalik seniste partnerite abile tavapärasel viisil loota? Samas, kui iga väikeriik hakkaks kõiki oma relvasüsteeme ise välja töötama, kas sellest tuleks mingit julgeolekut või lihtsalt väga kallis isetegemise rõõm? Kus asub piir mõistliku rahvusvahelise koostöö ja sõltuvuse vahel? Laev ei ole ju ainult kere, mootor ja paar kahurit. Kaasaegse sõjalaeva väärtusest moodustavad olulise osa juhtimistarkvara, sidevahendid, sensorid ja relvasüsteemid. Kellele kuuluvad nende tehnoloogiate kasutamise ja muutmise õigused? Kes võib laeva ümber ehitada, kui sõjapidamise viisid muutuvad? Kas hoolduseks ja remondiks tuleb küsida tootja luba või on need õigused lepinguga tagatud? Eesti mereväe laevade tänavused remondimured näitasid üsna maisel moel, et ka kõige parem alus võib vajada ootamatut sekkumist. Aga mis saab siis, kui remonti pole vaja teha rahuajal, vaid sõja ajal? Kas sõjalaeva ostes ostame ainult tema tänased võimed või ka võimaluse neid homme iseseisvalt taastada ja muuta? Ja kas me üldse oskame viimasele rahalist väärtust anda? Kaitsetööstuse juures on veel üks küsimus, mida ma ei oska päris rahulikult kõrvale jätta. Eesti on otsustanud kulutada riigikaitsele erakordselt suuri summasid. See on meie julgeolekuolukorras mõistetav. Aga kui suur osa sellest rahast võiks lisaks relvastusele anda meile teadmisi, insenere, tootmisvõimsust ja uusi tooteid, mida tulevikus ka teistele riikidele müüa? Kas saame ühe ja sama kulutusega tugevdada korraga nii oma sõjalist kui ka majanduslikku vastupidavust? Või on oht, et niisuguse sooviga hakkame kaitseväele ostma mitte kõige paremini sobivaid relvi, vaid toetama kodumaiseid ettevõtteid? Mõlemal juhul on võimalik teha kallis viga. Millise otsuse puhul oleks selle tagajärgi raskem parandada? Saaremaa laevaehituse ajalugu näitab muide sedagi, et siin pole kunagi kardetud mujalt õppida. Laevameistrid, ehitusvõtted ja tehnoloogia on liikunud üle piiride sajandeid. Praegugi ei ole ükski tõsiseltvõetav sõjalaev üheainsa riigi looming. Küsimus pole selles, kas teha kõik ise või osta kõik mujalt. Küsimus on pigem selles, mida peab üks riik ilmtingimata ise oskama, et ta saaks ennast ka tulevikus iseseisvaks pidada. Kas piisab sellest, et laeval lehvib Eesti lipp, või peaksime teadma ka seda, kes oskab laeva vajaduse korral töökorras hoida, täiustada ja lõpuks järgmise ehitada? Saaremaa vanad laevameistrid ei teadnud muidugi midagi autonoomsetest juhtimissüsteemidest ega meredroonidest. Nad ehitasid neid laevu, mida nende ajal vaja oli ja mida osati ehitada. Aga mida ütleksid nad tänapäeva Eestile, kus meil on olemas laevaehitajad ja nende oskused, ent me alles arutame, kas oma tulevasi sõjalaevu oleks võimalik siin valmistada? Ja kui me otsustame, et kasulikum on need mujalt osta, siis mida oskavad meie laevaehitajad teha kahekümne aasta pärast? --- ## Põhiseadusleigus Algallikas: https://kallelaanet.ee/pohiseadusleigus/ Avaldatud: 2026-09-08 Viimati muudetud: 2026-10-09 Ma kuulasin kunagi üht Allar Jõksi intervjuud, kus ta kasutas sõna „põhiseadusleigus”. Mind jäi see sõna kummitama. Isiklikel põhjustel, mis on ilmselged. Põhiseaduse üks iseärasusi on see, et ta piirab nende võimu, kelle ülesanne on teda kaitsta. See on ju ebamugav. Valitsus tahab valitseda, parlament otsustada ja ametnik oma tööd teha. Ideaalis vähemasti. Põhiseadus sunniks neid justkui aeg-ajalt peatuma ning küsima, kas selleks kõigeks ikka on õigus. Miks peaks inimene, kes on veendunud oma eesmärgi õigsuses, rõõmustama takistuste üle, mis ei lase tal seda kiiresti saavutada? Ega ta ei rõõmustagi. Enamasti ei põhjendata võimu laiendamist sooviga rohkem võimu saada. Põhjenduseks on inimeste turvalisus, majanduslik heaolu, rahvatervis või riigi julgeolek. Need on eesmärgid, mille vastu on raske vaielda. Ometi on just selliste põhjendustega võimalik õigustada peaaegu kõike. Kui jälgimiskaamerad aitavad kuritegevust vähendada, miks piirduda tänavatega? Kui andmete kogumine aitab ohtusid ennetada, miks mitte koguda neid kõigi kohta? Kus lõpeb ühiskonna kaitsmine ja algab ühiskonna kontrollimine? Inimeste suhtumine sõltub sageli sellest, keda kontrollitakse. Naabri tegevuse jälgimine võib tunduda mõistlik ettevaatusabinõu, enda jälgimine eraellu sekkumisena. Ka poliitikas pole mõõdupuu alati ühesugune. Oma poole jõulist juhti imetletakse otsustavuse pärast, vastaspoole samasugust juhti süüdistatakse autoritaarsuses. Võimu piiramine tundub hädavajalik eeskätt siis, kui võim on kellegi teise käes. Ma tahan öelda, et see on kaasa toonud üsna kummalise arusaama demokraatiast. Valimiste võit annab õiguse ellu viia oma poliitikat, kuid kas see annab õiguse muuta ka reegleid, mille alusel võimu teostatakse? Kui enamus võib otsustada kõike, milleks üldse põhiseadust vaja on? Ja kui enamus ei või kõike otsustada, siis miks käsitatakse põhiseaduslikke piiranguid mõnikord rahva tahte takistamisena? Demokraatia nõrgenemine ei eelda riigipööret. Valimised võivad toimuda, parlament istungeid pidada ja kohtud otsuseid langetada ka siis, kui nende tegelik mõju tasapisi väheneb. Üks erand tehakse kriisi tõttu, teine tõhususe huvides, kolmas sellepärast, et nii on juba varem tehtud. Millal muutub ajutine abinõu harjumuseks? Ja kes märkab muutust, kui igal üksikul sammul on olemas täiesti mõistlik seletus? Kriisid muudavad selle eriti keeruliseks. Hirmu tundev inimene otsib kindlust ja kindlust pakub talle otsustav juht. Pikk arutelu, kahtlused ning võimu kontrollimine võivad näida tarbetu ajakuluna. Paraku ei kao võimule antud võimalused alati koos kriisiga. Kas inimesed, kes on kord harjunud turvalisuse nimel osa oma vabadusest loovutama, oskavad seda hiljem tagasi küsida? Või muutub eilne erand homseks normaalsuseks? Tänapäeva riigis sünnivad otsused pikkades ametkondlikes ahelates. Ühed valmistavad ette, teised kooskõlastavad, kolmandad kinnitavad. Õnnestumisel leidub tunnustuse soovijaid tavaliselt rohkem kui küll. Ebaõnnestumise korral osutub vastutuse asukoha kindlakstegemine märksa keerulisemaks. Kas vastutust saab üldse hajutada nii paljude inimeste vahel, et lõpuks ei vastuta enam keegi? „Aga nad ei tööta enam meil“. Põhiseaduse väärtus on inimesele kõige raskemini tajutav just siis, kui kõik toimib. Keegi ei ärka hommikul tänutundega, et tema kodu pole öösel ilma kohtu loata läbi otsitud või et valitsus pole oma ametiaega määramata ajaks pikendanud. Need tunduvad iseenesestmõistetavad asjad. Alles nende kadumine näitab, kui vähe iseenesestmõistetavat neis tegelikult oli. Võib-olla seletab see ka põhiseadusleigust. Inimene märkab konkreetset ohtu palju kiiremini kui aeglast muutust põhimõtetes, mis teda selle ohu eest kaitsevad. Kuritegevuse vähendamine on arusaadav eesmärk. Võimude lahusus on abstraktne mõiste. Esimese kasu saab lubada järgmiseks aastaks, teise vajalikkus võib selguda alles järgmise põlvkonna ajal. Olen mõelnud ka sellele, kas põhiseadusleigus on üldse eeskätt poliitikute omadus. Poliitik on ka kõigest inimene (ausõna), ta on ekslik ja tuleb ju samast ühiskonnast, milles inimesed suhtuvad oma õigustesse üsna valikuliselt. Kui piiratakse kellegi teise vabadust, leiame sellele hõlpsasti põhjenduse. Kui piirang puudutab meid ennast, avastame põhimõtted, millest eile kuigi palju ei hoolinud. Kui põhiseadus on meie jaoks oluline ainult siis, kui see kaitseb meid nende eest, kellega me ei nõustu, kas me usume üldse põhiseaduslikku korda või lihtsalt loodame, et võim jääb võimalikult kauaks meile meeldivate inimeste kätte? --- ## Kuulge, te siin üksaasta vist midagi rikkusite Algallikas: https://kallelaanet.ee/kuulge-te-siin-uksaasta-vist-midagi-rikkusite/ Avaldatud: 2026-08-29 Viimati muudetud: 2026-10-11 Kui politsei peab kinni purjus autojuhi, tuvastab tema joobe ja mees ise tunnistab, et on joonud, siis kui kaua peaks Eesti riigil aega kuluma, et otsustada, mis temast edasi saab? Päev? Nädal? Kuu? Justiitsministrina sain teada, et mõnel juhul ei piisanud isegi aastast. Ja neid juhtumeid polnud sugugi üksikuid. Arutasime ministeeriumi kantsleriga korduvalt kriminaalmenetluste venimist ning palusime ühel analüütikul uurida just kriminaalses joobes juhtimise asju, mille puhul kahtlustatav on oma süüd tunnistanud. Valisime need seepärast, et menetluslikult peaks tegemist olema üsna lihtsate juhtumitega. Inimene jääb vahele, joove tuvastatakse, tõendid kogutakse ja neid ei vaidlustata. Ometi selgus ametkondlikust analüüsist, et kümnete juhtumite puhul polnud ka aasta möödudes menetlus lõpliku lahenduseni jõudnud. Mida riik selle aasta jooksul tegi? Kas uuris midagi, mida sündmuskohal polnud võimalik tuvastada? Mida? Rääkisin sellest ka tollase riigi peaprokuröriga. Prokuratuur peab olema sõltumatu, selge see. Aga kui sõltumatus tähendab ka seda, et keegi ei vastuta menetluse mõistliku kestuse eest, siis kelle käest üldse küsida, miks asjad venivad? Poliitik vastutab avalikkuse ees õigussüsteemi toimimise eest, kuid kui kaugele tema tegelik võimalus midagi muuta ulatub? Karistamise eesmärk pole ju üksnes tehtu eest tasuda. Vähemalt sama oluline on hoida ära järgmine õigusrikkumine. Kui inimene saab karistuse alles aasta pärast purjuspäi sõitmist, siis kui tugev on veel seos tema teo ja selle tagajärje vahel? Kriminoloogilised uuringud on korduvalt näidanud, et karistuse raskusest olulisemgi võib olla vahelejäämise ja tagajärje saabumise kindlus. Aga kui tagajärg venib määramatusse tulevikku, mida inimene sellest õpib? Et joobes juhtimine on ohtlik ja keelatud küll, aga riigil ja kohtul pole eriti kiiret? Muidugi ei tähenda kiiresti tegutsemine rapsimist. Ka purjus autojuhil on õigus kaitsele, tõendite kontrollimisele ja õiglasele menetlusele. Selge see. Aga kas õiglane menetlus peab olema tingimata nii pikk? Eesti seadustes on olemas ka kiirmenetlus, millega saab sobivaid kriminaalasju lahendada tavapärasest kiiremini. Ometi moodustasid kiirmenetlused 2025. aastal vaid kolm protsenti prokuratuuri lõplikest menetlusotsustest. Miks kasutatakse seda võimalust nii vähe? Me mõõdame kuritegude arvu, süüdimõistmisi ja karistuste raskust. Aga kui sageli küsime, mida kulunud aeg õigusemõistmise tulemusega teeb? Kui riik tahab, et inimene võtaks seadust tõsiselt, siis kui tõsiselt peaks riik ise võtma aega, mis kulub selle seaduse maksmapanekuks? Ja kus lõpeb põhjendatud põhjalikkus ning algab lihtsalt venitamine? --- ## Milleks riigile maja(d), mida ta ei vaja? Algallikas: https://kallelaanet.ee/milleks-riigile-majad-mida-ta-ei-vaja/ Avaldatud: 2026-08-20 Viimati muudetud: 2026-10-11 Esimest korda astusin Kuressaares Lossi tänav 7 majja 1986. aastal. Mitte sellepärast, et oleksin millegagi miilitsale silma jäänud. Olin võrdlemisi ontlik maapoiss, kelle isa oli tungivalt soovitanud minna õppima Tallinna miilitsa erikeskkooli. Kaks aastat hiljem tulin samasse majja juba tööle. See oli üsna trööstitus seisukorras ahiküttega hoone, mille soojaks saamiseks tuli talviti korralikult vaeva näha. Mäletan, et meie raamatupidaja teenis oma lapse kasvatamiseks lisaraha majas ahjusid küttes. Eks sellegi järgi saa hinnata, millised olid tollased olud ja palgad. Mõelda vaid, et majas, kus kunagi võõrustati Vene keisrit, oli Eesti iseseisvuse taastamise eel üheks igapäevaseks mureks see, kas hommikul tööle tulles on tuba soe. Lossi 7 pole mingi suvaline vana maja. Kunagine Lööne koda seisis praegusel kohal juba 1786. aastal ning oli üks Kuressaare esinduslikumaid linnahäärbereid. 13. mail 1804 korraldati seal Saaremaad külastanud keiser Aleksander I auks suurejooneline ball. Maja uhke saal sai hiljem tuntuks keisrisaalina. Ajaloolisel hoonel on olnud mitmesuguseid kasutajaid ja üsna erineva iseloomuga aegu, kuni lõpuks sai temast miilitsa- ja hiljem politseimaja. Mõisnike seltskonnaelu jaoks ehitatud ruumid ei olnud muidugi kuigi sobivad tänapäevase politseiasutuse tööks. Aga mida teha hoonega, mis on oma senise ülesande jaoks vananenud, kuid mille ajalooline väärtus on ajas hoopis kasvanud? Kas riigil peaks olema niisuguse maja ees teistsugune vastutus kui mõne tavalise büroohoone puhul? Kui minust sai abiprefekt, hakkasin muu hulgas tegelema politseinike töötingimuste parandamisega. Raha oli vähe, vajadusi palju ja Tallinnast millegi saamine nõudis omajagu asjaajamist. Mul oli pealinna sõitudeks kaks erilist valuutat. Üks oli vedel ja teine tahke. Esimene oli Saaremaa õlu, teine Saaremaa leib. Need aitasid vähemalt õigete uste taha jõuda, kuigi remondiraha tuli muidugi ikkagi eelarvest leida. Kui 1995. aastal prefektiks sain, jätkasime maja korrastamist. Politseiameti peadirektor Ain Seppik mõistis meie muresid ning võimaluste piires õnnestus üht-teist ära teha. Aga hoonet ennast ei saanud ju remontides teistsuguseks ehitada. Ka arestimaja oli kehvas seisus, mille kohta õiguskantsler meile korduvalt märkusi tegi. Mäletan, et vastasin toona üsna otsekoheselt: kui politseinikud peavad töötama sellistes tingimustes, siis kust peaksime võtma raha arestantidele paremate tingimuste loomiseks? Üheksakümnendate lõpul hakkasime tõsisemalt ajama uue politseimaja asja. Asutasime sihtasutuse Turvaline Saaremaa, mille nõukogu eesotsas tegutses Prits Liblik. Kes Pritsu tundis, teab, et ta oli läbi halli kivi mineja mees. Ta käis Tallinnas, rääkis inimestega ja püüdis Saaremaa jaoks võimalusi leida. Aga uus maja jäi ikka tulemata. Siis sai minust 2005. aastal siseminister ning Prits tuli üsna varsti jutuga, et nüüd, Kalle, oled sina minister, nüüd tuleb see asi lõpuks ära teha. Ainult et üsna kiiresti selgus, et isegi ministril võivad vahel käed lühikeseks jääda. Kõigepealt tuli leida sobiv asukoht, siis raha, seejärel jõuda kokkuleppele kõigi asjaosalistega. Meile tundus mõistlik rajada uus hoone bussijaama lähedale, kus inimene saaks nii politsei kui ka päästeteenuse võimalikult hõlpsasti kätte. Mina oleksin tahtnud tollal tegelikult veel rohkemat – ühist riigimaja, kuhu inimene tuleks oma murega ja saaks ühe käiguga võimalikult paljud asjad korda aetud. Miks peaks Saaremaal maalt linna sõitnud inimene käima ühe riigiasutuse juurest teise juurde, kui teenuseid võiks pakkuda ühest kohast? Aga niisuguse mõtte teostamiseks oli vaja panna mitu ametkonda omavahel kokku leppima. Sellest kujunes mission impossible. Ka politsei ja pääste ühishoone kavandamine muudkui venis ja venis. Minu mäletamist mööda räägiti pikalt projekteerimisest ja planeerimisest, kuid ehitamiseni ei jõutud. Lõpuks andsin korralduse vana, kasutuskõlbmatu päästehoone lammutamiseks, et näha, kas hakkab midagi liikuma. Punastest tellistest maja võeti maha, plats jäi mõneks ajaks tühjaks ja ennäe imet - siis hakkasidki asjad päriselt liikuma. Kas mõnikord peabki riigiaparaadi liikuma saamiseks võtma ära võimaluse vanaviisi jätkata? Uus politsei- ja päästehoone valmis Transvaali tänaval 2012. aastal. Sellest ajast on vana Lossi 7 maja seisnud suurema kasutuseta. Olen Riigi Kinnisvara juhtidega selle tuleviku üle korduvalt rääkinud. Vastused on olnud erinevad, sest - juhid on vahetunud. Kord kavandatakse riigimaja, kord uuritakse võimalusi, siis projekteeritakse. 2017. aastal oli hoone Riigi Kinnisvara müügiportfellis, kuid müügiga ei alustatud, sest riigi enda ruumivajadus oli veel lahtine. 2023. aastal kuulutati välja riigimaja projekteerimise hange ning teatati, et hoone võiks valmida juba 2026. aastal. Projekteerijad jõudsid 2024. aastal eelprojektiga üsna kaugele, kuni sama aasta septembris töö riigieelarve kärbete tõttu peatati. Praegu teatab riigimajade ametlik koduleht, et Kuressaare riigimaja planeerimisega alustatakse 2028. aastal. Nii et maja, kuhu keiser Aleksander I jõudis 1804. aastal, peab Eesti riigimaja kavandamise järgmist etappi veel paar aastat ootama. Keisril läks omal ajal kiiremini. Lossi tänaval on võimalik vaadata ka teistsugust tulemust. Lähedal asuv ajalooline kohtumaja renoveeriti põhjalikult ja avati 2023. aastal. See on praegu üks Kuressaare ilusamaid avalikke hooneid. Riigi Kinnisvara sai selle kordategemisega hakkama. Miks siis ühel vanal majal õnnestub leida uus elu ja teisel mitte? Kas põhjus on rahas, otsustajates, kasutajate olemasolus või selles, et ühe hoone puhul on vastus küsimusele „milleks seda vaja on?” selge, teise puhul mitte? Olen Riigi Kinnisvarale öelnud, et kui riik ei suuda Lossi 7 hoonet korda teha ega sellele kasutust leida, võiks kaaluda selle müümist. Ent sedagi pole tehtud. Samal ajal on täiesti õigustatud küsida, kas vanalinnas asuv ja piiratud parkimisvõimalustega hoone üldse sobib suureks riigimajaks. Kui ei sobi, siis miks me seda ikka ja jälle riigimajaks kavandame? Eraomaniku puhul on pilt üsna lihtne. Kui maja kuulub riigile, siis kelle rahakotist see kahju tuleb? Ja kes peab tundma, et tegemist on tema vastutusega? Riigil on kinnisvara haldamiseks eraldi aktsiaselts, seal on juhatus, nõukogu, spetsialistid, eelarved, tegevuskavad ja arenguplaanid. Ükski neist pole iseenesest tarbetu. Aga kuidas saab juhtuda, et seisab seal see ajalooline hoone juba NELITEIST AASTAT kasutuseta ning iga uus plaan lükkab lahenduse jälle kaugemale? ---