Ma olen oma elus näinud päris mitut kriisi. Mõne puhul istuvad inimesed rahulikult maha, vaatavad faktidele otsa ja hakkavad lahendust otsima. Teise puhul hakatakse otsima meest, kellel on pendel. Millegipärast käivad keerulised ajad ja imeravitsejad käsikäes. Mida suurem ebakindlus, seda suurem on soov, et keegi tuleks ja ütleks: ära muretse, mina tean tegelikku põhjust. Arstid ju ei tea midagi, teadlased varjavad tõde. Süvariik ja Big Pharma jne. Mina aga teen sulle kolme seansiga asja korda. Ja loomulikult maksab see ja mkitte vähe. Inimesi ma selle eest hukka ei mõista. Kui oled haige, hirmul või saanud diagnoosi, mida sa kuulda ei tahtnud, haarad ka õlekõrrest. Probleem tekib siis, kui keegi hakkab sellest hirmust äri tegema. Viimasel ajal on jälle palju juttu „terapeutidest“, ravitsejatest ja arstidest, kes pakuvad keerulistele haigustele väga lihtsaid seletusi. Vähk tuleb valest mõtlemisest, trauma istub maksas, keha on liiga happeline või universum pole sinuga tasakaalus. Inimese organism on paraku keerulisem kui Facebooki postitus. Mulle ei meeldi ka mõte, et iga terapeut on automaatselt soolapuhuja. Ei ole. On väljaõppinud inimesed ja on meetodid, millest võib päriselt abi olla. Aga sõna „terapeut“ ei tohiks olla valge kittel, mille inimene saab endale ise selga panna. Kõige ohtlikum šarlatan ei ole see, kes müüb sulle kristalli. Kõige ohtlikum on see, kes veenab sind, et päris arsti juurde pole vaja minna.