Kas te olete vahest selle peale mõelnud, mida teeb arst, kui ta haigeks jääb? Ma olen arstidega kokku puutunud erinevatel tasanditel üksjagu ja julgen kinnitada, et valdavalt ei kuku nad ennast ise ravima, kui on asi on tõsisem, kui tatine nina. Miks? Sest arstid teavad, et sümptomite objektiivse hindamise eelduseks on teatav distants ehk vaade kõrvalt. Ja võimalusel küsida kohe mitme kolleegi käest – kes pakub kõlavama nimega diagnoosi.
Veidral kombel tuli just see paralleel mulle pähe, kui ma hommikul raadiost endise riigiprokuröri intervjuud kuulasin. Seal oli küll mõistetavalt palju juttu vabandamisest, aga mokka keeratud aastaid ja tervist üks mokaotsast tulnud Mea Culpa ju paraku olematuks ei tee.
Inimesed eksivad, sh ka arstid ja õpetajad, kelle vead lähevad meile kõige kallimaks maksma. (Väga) subjektiivselt ma paneks siia ritta kolmandaks kohe prokurörid, sest nende vead hävitavad samuti elusid ja mis veel hullem – usku õigusriiki. Sellega on päriselt paha lugu, sest esiteks pole paljudel meist ei mahti ega pädevust süveneda ka kõige kõmulisematesse protsessidesse, rääkimata väiksematest, teiseks on see malakaks kasulikele idiootidele, kes jutlustavad kohe saabuvast või juba kätte jõudnud orwellikust Süütegude Ministeeriumist. Mis pole ju õnneks tõsi.
Ma näen siin sellist lahendust. Kuna kõik me oleme ekslikud ka homme ning ülehomme, sh ja eriti tõenäoliselt need, kelle fookus aja jooksul nihkesse läheb ja nagu Evestus osundas – keskenduvad ehk liiga meeleheitlikult oma tõe ja õiguse tõestamisele – siis mingil hetkel peaks sekkuma kollegiaalne organ, mis oleks paika pandud seaduslikus raamistikus. Maakeeli kuidagi nii – kui ikka proks on juba esimeses kohtuastmes lutti saanud, siis enne järgmisse astmesse tormamist võtaks mingi kolleegium asja ette (nagu moodsal ajal on kombeks öelda – „vaataks sisse“) ja hindaks kogutud tõendeid. Ja ideaalis muidugi ka kaasuse algatamise motiive, aga seda on vist palju tahetud.